Lummav värviraamat on täis imekauneid stseene kõikide lemmikmuinasjuttudest: „Tuhkatriinu“, „Väike merineitsi“, „Uinuv kaunitar“, „Punamütsike“, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Kaunitar ja koletis“ ning paljud, paljud teised. Lapsed armastavad nende maagiliste piltide värvimist ning klassikaliste muinasjuttude tõeliseks muutmist. Detaile armastavatele väikestele kunstnikele alates 7. eluaastast.

Imelikul kombel on meil siiamaani puudunud üldhõlmav eesti lastekirjanduse ajalugu tekstides. Käesolev mitmeköiteline eesti lastekirjanduse antoloogia püüab esmakordselt teksti- ja autorihaaval kokku seada selle värvikireva mosaiigi, mida meie rahvuslik lastekirjandus tänaseks endast kujutab. Esimene köide "Meie kassil kriimud silmad" tutvustas eesti folkloorivaramu seda osa, mida ajast aega on lastele tutvustatud või lausa laste omaks peetud. Teine osa "Kuule, kutsik, kuhu lähed?" kaardistas rahvusliku sünni eelset ja -aegset maastikku, jõudes nõnda välja XIX sajandi lõppu. Käesolev köide tutvustab XX sajandi kahe esimese kümnendi algupärast lastekirjandust. Need kümnendid polegi nii tühjad olnud kui tihtilugu on arvatud ja kurjal keelel välja öeldud -- siis sündis ju meie algupärane koolijutt (Oskar Lutsu "Kevade"), siis sai alguse meie algupärane tütarlastekirjandus (E. Aspe), siis hakati sihipäraselt viljelema folklooritöötlust (Ansomardi, Ernst Peterson-Särgava), siis sündis meie algupärane väikelasteluule (Karl Eduard Sööt) ja tänu Söödile ja Ernst Ennole võis julgelt rääkida eesti lasteluulest üldse. Seega on selle raamatuga jätkuv antoloogia tõeline teejuht eesti lastekirjandusse kõikidele lugemishuvilistele, nii lastele kui täiskasvanutele, nii õppuritele kui õpetajatele, lastekirjanduse uurijatest rääkimata.

Oliver Graham-Jones on loomaarst, kelle hoole all olid 1951. aastast alates Londoni loomaaia loomad. Ta asus kiiresti loomade ravimist reformima, oli üks esimese loomahaigla asutajatest ning oli alati kohal, kui mõni ohtlik loom lahti pääses või keegi loomaaia asukatest kiiret abi vajas. "Loomaaia jutujuppides" pajatab Oliver Graham-Jones mõnest erakordsest loomast, kelle eest ta hoolitses, jutustab muuhulgas sellest, kuidas teda ajas taga gorilla, kuidas ta püüdis tihedas udus kinni vihase jääkaru ja pani Londoni Toweri rongale puujala. Südamlikule ja toredale raamatule on kirjutanud eessõna kuulus zooloog Desmond Morris.

Kui noor õppejõud Alex Bezzerides anatoomialoenguid andma hakkas, keskendus ta esialgu inimkeha toimimise selgitamisele. Oma aastatepikkuse töö käigus hakkas ta aga üha enam mõtlema ka küsimusele, miks meie kehad sageli ei toimi. Miks on viljatus nii levinud probleem? Miks rebestavad paljud põlvemeniski? Miks on rinnaga toitmine sageli nii valulik? Miks enamikel inimestest ei mahu hambad suhu ära? Miks meil on nii palju prillikandjaid? Miks söögi- ja hingetoru on nii lähestikku, et meil on risk lämbuda? "Vajasin vastuseid. Kui olin läbi vaadanud sadu ja sadu teadusajakirjades avaldatud uurimusi, sain teada, et vastused on sageli väga ootamatud," kirjutab Bezzerides. Selles üllatavaid fakte ja sooja huumorit täis ning mõneti lohutust pakkuvas raamatus vastabki ta küsimusele, kuidas meie kehad on evolutsiooni käigus vormunud ja mis on seejuures läinud veidi viltu.