.png)
Louis de Funési suured ja väikesed jalutuskäigud
Louis de Funès (1914–1983) on tänaseni üks Prantsusmaa, õieti terve maailma armastatumaid komöödianäitlejaid, jäljendamatu geenius, keda on nimetatud ka Euroopa komöödia kuningaks. Eelkõige tuntakse teda Saint-Tropez' sandarmi Ludovic Cruchot'na ja Fantoomi verivaenlase komissar Juve'ina filmidest, mis on prantsuse komöödia kuldajastu sünonüümid, kuid de Funès jõudis ligi poole sajandi jooksul üles astuda veel kümnetes ja kümnetes filmides ja teatrilavastustes. Mõeldes ülienergilisele grimassitavale mehele, kes võis üksnes kulmukergitusega naerma ajada nii lapse kui ka täiskasvanu, tuleb meile aga vaevalt pähe, et tegemist oli kompromissitu töönarkomaaniga, kes valis oma rolle väga hoolikalt ning oli neid mängides maniakaalselt põhjalik ja täpne. Tunnustatud biograafi Jean-Marc Loubier' teos, mis tugineb muu hulgas de Funèsi kolleegide ja erandlikult ka tema pereliikmete meenutustele, ei kõnele mitte ainult ta näitlejatööst, vaid heidab lisaks pilgu salapärasele, kiivalt oma eraelu varjanud mehele teatrimaski taga – koolist välja visatud juhutöölisele, pühendunud abikaasale, isale ja vanaisale, andunud aednikule, looduse ja loomade armastajale ning sageli vaiksele ja tagasihoidlikule, isegi süngele üksildasele uitajale.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Sarnased tooted
"Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud." Artur Adson Paul Pinna (1884?1949) sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava. Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914?15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi. Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918?22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõda töötas elu lõpuni Estonias.
"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.
Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.
