Voolujoonestamine on uus nimi vanale ideaalile – kuidas saavutada hõõrdumise ja energiaraiskamise kõrvaldamisega suuremat võimsust. Oma raamatus näitab dr. Mursell, et samasugust ideaali võib taotella inimmõistuse rakendamisega. Kujundades oma mõtlemise protsesse ümber voolujoone põhimõtteil, saavutame selge ja täpse mõtlemise minimaalse pingutusega. Ärimehele ja õpetlasele, õpilasele, õpilasele, perenaisele, kunstnikule, töödejuhatajale – lühidalt kõigile neile, kes kasutavad ajutööd, pakub see raamat rikkalikult praktilisi nõuandeid ja julgustust.

Me kõik justkui teame, kes on nartsissist ja kuidas ta käitub. Aga mis on nartsissism ja kuhu peaksime oma pilgu suunama, kui soovime sellele küsimusele vastust? Seetõttu ongi raamat pühendatud neile, kellele põhiküsimus – kes ma olen – pole vaid filosoofiline küsimus. Nartsissism oma põhiolemuselt on minu meelest inimese eneseväärikuse sünonüüm ja sümbol. Ükski nartsissist aga pole väärikas inimene, ta võib olla ülimalt väljapeetud, uhke, silmapaistev, kuid temas puudub eneseväärikus. See on kahjustada saanud ja ta ei oska ka võimaliku erakordse mõistuse, intelligentsi, mitmekordse hariduse juures selle kahjustusega hakkama saada. Ja mõista, et eneseväärikas inimene mitte kunagi ei kahjusta ennast ega teist, ei alahinda, ammugi alanda, rääkimata juba psüühilisest ja/või füüsilisest vägivallast. Ja seda sellepärast, et eneseväärikus ei luba. Nartsissist on inimene, kel puudub julgus iseenese süda murda. Ja niikaua, kuni tal seda julgust pole, murduvad südamed neil

Igaühe lapsepõlvekogemus on omamoodi. Haavatud perekondi on meie seas aga palju, kusjuures kaotused ulatuvad emotsionaalsest turvatundest kuni armastatud pereliikmeni välja. Sellistes peredes kipuvad võimust võtma häbitunne, jõuetus, süüdistused ja valed. 40-aastase kogemusega perepsühholoog Kenneth Perlmutter osutab siinkohal abikäe ning pakub välja tegutsemismalli, mis toetaks peredünaamika mõistmist ja suunaks peresid empaatia ja märkamise teel rahu ja heaoluni. Perekondliku tervenemisteekonna alustamise keskmes on arusaam, et tahes-tahtmata kanduvad kahjustatud toimetulekustrateegiad põlvkondlikult edasi. Neis strateegiates võtame endale kindla rolli, millega muudkui kinnistame väära enesetunnetust ja anname voli kahjulikele veendumustele. Niipea kui õpime taolisi mustreid ja hoiakuid ära tundma, algab ka paranemine. Autor seletab raamatus põhjalikult lahti haavatud perekondadele sageli omased tunnused, et anda ette perekonna kirjeldamiseks vajalik sõnavara ning pakkuda mõtlemisainet, mille pinnalt edasi liikuda. Alustada tuleb mõistagi iseendast, et siis seejärel perekond kui liitlased eesootavale teekonnale kaasa kutsuda. Raamatus toodud põhitõed aitavad kasvatada eneseteadlikkust, et endale võetud rollidest vabaneda. Samuti aitab Perlmutteri pakutu näha, kui suur võib sellel teekonnal olla ka pereliikmete julgustamise kasutegur: probleemsed pereliikmed näitavad vaid peresüsteemi haavatavust, mitte lootusetust. Õppides üksteist tundma ja koos piire tõmbama, parandades omavahelist suhtlust ja arendades eluterveid suhteid, on tulemuseks suurem rahulolu enda ja teistega ning võite üllatusega avastada, et tulete ühiselt varasemast paremini toime keerukate olukordadega, nagu näiteks alkoholisõltuvus, perekonnaliikme raske haigus, kuritarvitamine, lahutus vmt. Tehke esimene samm ise ja järgmised juba üheskoos.

Silmaringi avardav raamat lapsevanemale, kelle pojal või tütrel on koolis probleeme. Peategelane Madis pole kaugeltki õpetajate lemmik, teda peetakse hüperaktiivseks, võimatuks teismeliseks. Tallinna ülikooli sotsiaalpedagoogika õppejõud Mare Leino aga uurib, mida ütleksid sellise poisi kohta tuntud pedagoogid ja psühholoogid kogu maailmast. Võib-olla on Madisel kooli sobimatu temperament? Äkki peitub probleem lähedussuhte puudumises? Kas poiss toitub valesti? Või – on tegu hoopis üliandeka lapsega? Raamat aitab lugejal oma kooliealist last paremini mõista, hinnata tema käitumist värske pilguga. Nii õpetaja kui lapsevanem saavad ideid, kuidas "raskele lapsele" koolikohustust meeldivamaks muuta.