Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp

Kogumikus on luulet aastatest 1935-1966. ÕHTU Pilv üle taeva laotas end ja kaste sajab maha, ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha. Viib hämarusse valge tee ja järvelt kostab naeru. Ja paadi viivad üle vee kaks õnnelikku aeru. Sa küsid: "Miks?" ja sinu hing on ikka mitmekihtne. Öö vajub üle metsa ning kõik on nii hea ja lihtne.

Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Luuletused 1945-1971