Diana Jackman on nooruses oma isa ja vanaonu, mikmakite indiaanihõimu šamaani ehk puoini kõrval õppinud metsas vabalt liikuma ja nägema maailma, mis paljudele nähtamatuks jääb. Kuid ravitsejate ja küttide suguvõsast pärinev jäljekütt on nüüd linnastunud naine, kelle abielu on purunenud ja kes on peitnud oma mineviku pooltõdede ja vaikuse müüri taha.Kaheksa jahimeest on kogunenud kaugesse Kanadasse tohutule maavaldusele, et jahtida lumises laanes hirvi. Nende seas on ka Diana Jackman, keda esivanemate veri otsekui sunni jahti pidama. Eemal moodsa maailma klaustrofoobiast, loodab ta lahendada oma minevikuprobleemid ja end uuesti leida.Kuid keegi jälgib kogunenud jahilisi -- mingi meeletu ja vägivaldne loodusjõud, mis end Kanada talves varjab. Ja jahipidajatest saavad saakloomad -- kiire, halastamatu ja erakordselt tõhus tapja jälitab, ründab ja tapab neid, ilmudes eikuskilt ja kadudes jäljetult. Diana Jackman teab, et ellujäämiseks peab ta meenutama oma isa õpetusi ja ise oma jahtijat jahtima. 

"Perekondlik asi" toob roima Nero Wolfe'ile koju kätte. Kuid keegi ei saa Wolfe'i majas karistamatult mõrva sooritada. Roimari tabamisest saab Wolfe'ile veel suurem auküsimus kui tavaliselt ning ta ei kohku tagasi millegi ees. Tõsine oht litsentsi kaotada, pogris veedetud nädalalõpp, suure poliitika ja korruptsiooni maile juhtivad niidiotsad – sõjateele asunud Wolfe'i ei pidurda miski. Tõeline süüdlane luurab aga lähemal, kui arvata osatakse.

'Mürgitatud märjukeses'' astub lugeja ette üks Dorothy Sayersi lemmiktegelane Montague Egg. Erinevalt Sayersi kuulsaimast kangelasest lord Peter Wimseyst on mr Egg päritolult täitsa tavaline inimene ja peab üsna tagasihoidlikku ametit, ehkki väärikas ettevõttes. Monty Egg liigub kaubareisijana veine ja vägijooke müües mööda Inglismaad, puutudes nõnda kokku mitmekesiste inimeste ning nende veidrate ja sageli ka koletute plaanidega. Keeruliste juhtumite käigus tuleb ilmsiks, et Montague Egg ei ole üldsegi tavaline inimene ja tema nutikus pole põrmugi tagasihoidlik, vaid võimaldab tal lahendada nii mõnegi asjaosalistele ja ametlikele uurijatele peamurdmist valmistanud juhtumi...

Ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, kui kaua juba olid nad mind hoidnud väikeses ruudukujulises keldrikorruse ruumis. Selle massiivsetest betoonplokkidest seintes polnud ühtegi akent. Ka metallukses ei olnud mingit ava. Ja kui uks hetkeks avati, oli näha ainult koridori kunstlikku valgust. Toa ainus valgusallikas oli suunatav lamp tühjal laual. Lamp oli seatud nõnda, et alasti pirni ere valgus mulle otse näkku paistis.