Vaid teie jaoks, mu kaunid neitsid, lõin jõude kõik need luiskelood noist muistseist päevist, mida peitsid ju ammu unustuse vood. Õrn tunne tiivustas mu sulge, kätt juhtis usaldusepüüd. Need read mult vastu võtke nüüd! Ma kiitust nõuda küll ei julge, kuid rõõmustan, kui mõni neid ehk siiski, lüües salamahti need kerged leheküljed lahti, mu värsse loeb poolpatuseid.

Muinasjutuantoloogia "Ilmaveere jutud" teine köide sisaldab soojade kantide (Okeaania, India, Aafrika, Lõuna-Ameerika) pajatusi. Nendes lugudes on nii maagiat kui imesid, robinsonaade ja huumorit ning mõlgutusi inimolemuse saladuste üle. Lauri Sommeri koostatud ja tõlgitud teos järgib suulise pärimuse jutustavat stiili ning teost kaunistavad Kairo illustratsioonid.

Raamat on sündinud argistest tähelepanekutest, mida tegin Tallinna vanalinna müüre ümbritsevatel tänavatel oma poja Benjamini esimesel eluaastal. Iga kord, kui lapsel oli uneaeg, jalutasin vankriga ümber vanalinna. Sellel teekonnal oli mul iga kord kaasas fotoaparaat. Kuid aja möödudes vahetas arhitektuuri välja inimmaastik, mis ongi selle raamatukese kandjaks.

Walt Whitman (1819–1892) oli Ameerika mõjukaim luuletaja ja esseist ning üks esimesi ilmakuulsaid vabavärsi meistreid. Oma aja kohta erakordselt liberaalsete vaadetega poeedi esmakordselt 1855. aastal ilmunud "Rohulehed" peegeldas toona anonüümseks jäänud autori veendumusi mõjudes oma sensuaalsuses paljudele šokeerivalt. Whitman jätkas kogumiku täiendamist elu lõpuni. Viimane, 1892. aastal avaldatud versioon – tuntud ka kui surivoodi väljaanne – sisaldas peaaegu 400 luuletust ning oli tõeline ood vabadusele ja individualismile. Poeet, kelle elutöö sai oma lõpliku vormi autori eluõhtul, jättis surres maha teose, mida peetakse õigustatult Ameerika rahvuseeposeks.