Martin Alguse esikluulekogu „Paranemine” on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas „Iseenesest” siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses. Teine osa „Paranemine” räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega. Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa”.

Valik traagilise elukäiguga luuletaja Marie Heibergi (1890-1924) luulest, mille parimates stroofides otsekui ühineksid Juhan Liivi hämarad ahistused ja Ernst Enno valguseihalus, esimese kriipiv sisepinge ja teise laululine pehmus. Raamat sisaldab ka näited poetessi proosaloomingu romantilisemast poolest.

1906. aasta algus. Revolutsiooni tõusulaine oli sedapuhku tagasi löödud. Terrorile toetuva tsaarvalitsuse seisund paranes iga päevaga. Maad painas sõjaseadus, toimisid karistussalgad ja välikohtud. Tallinna Toompea vangla vahialused loeti tollal poole tuhandeni. Meie paarikümnemeheline kamber oli lossi väliskülje ülemisel korral. Selle aknast õnnestus vahel heita pilku linnale ja pisut merelegi. Eriti ahistavad olid ööd. Lamp ukseavas heitis räpast valgust naridel ja põrandal lamavaile vangidele. Koridorist kostis sõduripüsside tärinat, raskeid samme, lukkude raginat. Ja siis jällegi vaikus.

Oma teise luuleraamatusse on Harta Ehelaid koondanud valiku oma 4 aasta (2013-2016) luulest, mille vahele on põiminud mõtisklusi ja kanaldusi. Luuletustes on läbivaks märkamised loodusest erinevatel aastaaegadel ja märkamised inimestest. Kaanekujunduses on autor kasutanud pilte enda maalitud lillemaalidest.