Valimik annab läbilõike suure vene luuletaja Mihhail Lermontovi luulest.

Öökull saab tõrelda metshaldja käest. Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk. Uu! Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt: odaga torgib ta jõnglasi kütt. Uu!

Suurvaimudest rikkas Hispaania «kuldses ajastus» (XVI-XVIII saj.) seisab Cervantese ja Lope de Vega, Góngora ja Calderóni kõrval esinduslikuna Francisco Gómez de Quevedo y Villegas (1580-1645), poeet ja poliitik, romaanikirjanik ja riigitegelane. Quevedo looming peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga tema aja sotsiaalseid konflikte, renessansilt barokile suunduva ajastu vastuolusid. Luulevalimik annab läbilõike autori mitmekülgsest poeetilisest pärandist. Suure lüüriku loomingusse kuulub rohkesti sonette, rahvalaulisi romansse ja letriljasid. Kordub elu kaduvuse, õnne illusoorsuse teema, ometi kostab läbi poeedi usk elu ja ilu, igatsuse ja hingevabaduse võitmatusse. Kaasaja pahede kujutamisel kasutab ta aga hüperbooli ja groteski, sünge sarkasm vaheldub sädeleva huumoriga.

Raamat on sündinud argistest tähelepanekutest, mida tegin Tallinna vanalinna müüre ümbritsevatel tänavatel oma poja Benjamini esimesel eluaastal. Iga kord, kui lapsel oli uneaeg, jalutasin vankriga ümber vanalinna. Sellel teekonnal oli mul iga kord kaasas fotoaparaat. Kuid aja möödudes vahetas arhitektuuri välja inimmaastik, mis ongi selle raamatukese kandjaks.