XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.

Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Elas kord rahvas. Ja veel üks rahvas. Ja kolmaski. Kokku oli neid vähemalt sada. Nad kõik olid täiesti erinevad, aga üks joon oli neil ühine: nad jutustasid muinasjutte. Armastusest, surmast. Sadadest ja tuhandetest tähenduslikest ja tähenduseta pisiasjadest, mis jäävad armastuse ja surma vahele: mõttetutest surmadest, ootamisest, kaugusse kaduvatest rongidest, kirest, kurbadest mänguväljakutest, rahast... No kuulge, pidage! Mis jutt see on? Lõpetage kohe ära! Andke andeks, aga kui see siin on muinasjuturaamat, siis olen mina Inglise kuningas.