Valik August Sanga luuletõlkeid järgnevatelt autoritelt:

• Aleksandr Puškin
• Mihhail Lermontov
• Nikolai Nekrassov
• Maksim Gorki
• Aleksandr Blok
• Igor Severjanin
• Boriss Pasternak
• Vladimir Majakovski
• Sergei Jessenin
• Nikolai Tihhonov
• Jossif Utkin
• Leonid Martõnov
• Boriss Lihharev
• Olga Bergholz
• Aleksandr Tvardovski
• Jevgeni Vinokurov
• Jevgeni Jevtušenko
• Ilja Fonjakov
• Sergei Polikarpov
• Boriss Primerov

Valgevene rahvapoeet Janka Kupala (1882-1942) on oma lihtsate, ent kõlavate värssidega juba oma luuletajatee algul, tsaarivalitsuse sünge taeva all, püüdnud kogu maailmale kõnelda valgevene rahva kannatustest ja ootustest-lootustest, nõudes talle eluõigust. Hiljem kujunes Kupala üheks valgevene nõukogude kirjanduse rajajaks ning juhtivaks meistriks, jäädes seejuures siiski esmajoones rahvalaulikuks, kelle suu läbi nagu räägiks rahvas ise oma saatusest.

Henry Wadsworth Longfellow – põhja-ameerika suurim poeet XIX sajandil – mõistis üsna varakult oma kutsumust, ilmutades juba poisikesena andekust värsside loomisel ja silmapaistvat huvi sünnimaa mineviku ning rahvapärimuste, eriti indiaani mütoloogia vastu. Indiaanlaste teema paeluski teda kõige enam. Jutlustamata rasside üheõiguslust üldsõnaliselt, koputas ta nii indiaanlaste kui ka neegerorjade nimel järjest utngivamalt inimkonna südametunnistusele. Optimistina lootis ta tulevikust palju ja jõudis neegrite orjapõlve lõppu nähagi, ent indiaanlastest kui rahvast olid juba tollal säilinud ainult riismed. Oma parimas eeposes "Laul Haiavatast" talletas poeet kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse elle alistamatu loodusrahva vastu ning südamevalu ta pärast. Poeemi peategelane, legendaarne kuju, kehastab indiaani rahva üllamaid omadusi – ausust, mehisust, töökust ja ilumeelt. Eriti rõhutab autor indiaanlaste rahuarmastust ja külalislahkust, millest nad isegi valgete tulekul saatuslikult kaua kinni peavad. Eepos ülistabki tööd ja rahupõlve, sõprust nign armastust. Rohkem võitleb nimikangelane stiihia kui otseste vastastega, jääb aga võitjaks nii elus kui surmas. See kaunis ning omapärane lugulaul on ilmunud kõigis kultuurkeeltes ja lugejaskonda alati köitnud.

Raamat on sündinud argistest tähelepanekutest, mida tegin Tallinna vanalinna müüre ümbritsevatel tänavatel oma poja Benjamini esimesel eluaastal. Iga kord, kui lapsel oli uneaeg, jalutasin vankriga ümber vanalinna. Sellel teekonnal oli mul iga kord kaasas fotoaparaat. Kuid aja möödudes vahetas arhitektuuri välja inimmaastik, mis ongi selle raamatukese kandjaks.