Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.

"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.