"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Legendide käesolev väljaanne sisaldab tervet uut osa, mis eestikeelsena jõuab lugejani esmakordselt. Velleri humoorikas lühiproosa on saavutanud suure tunnustuse paljudes riikides, Venemaal on ta tõusnud kümne kõige loetavama autori hulka. Nevski prospekti legende on trükitud üle pooleteise miljoni eksemplari. Eesti keeles on MV-lt seni ilmunud proosakogumikud »Ühesõiduhobu» (1984), «Nevski prospekti legendid» (1999) ja «Nulltund» (2002). «Veller kirjutab Nevski prospektist ja Leningradist. Veller kirjutab nõnda, et see on kirjutatud ka (ühtlasi, mitte eriliselt) tänasest Eestist. Kes tahab teada, mis meil juhtub, mis on mille põhjustaja, see lugegu Vellerit. Erinevalt pooseautoritest pole Veller ropp. Isegi kui ta kirjutab ühispeldikust. Pole võimalik hõlmata hõlmamatut, nii nagu kinnitas Kozma Prutkov. Kuid miks on nõnda, et jubedust saab kirjeldada lihtsalt ja ropendamata? Minu meelest on vastus üks ja selge. Selleks on olemas aju.» Tiit Kändler Veller, Mihhail, s. 1948 Ukrainas, lõpetanud Leningradi ülikooli filoloogina, elab 1978. aastast alates Eestis, Venemaal ja Iisraelis, on Eesti kirjanike liidu liige ja Kultuurkapitali preemia nominent. Originaali pealkiri: Легенды Невского проспекта

Seda võib pidada Kosinski üheks kõige mõjuvamaks teoseks. See haarab lugejat juba esimestest lehekülgedest oma vahenditusega, mis Kosinski puhul on iseloomulik. Nagu kogu meie elu, liuglevad ka Georgi Levanteri elusündmused komöödia ning tragöödia vahel näilise kergusega, nagu vaataksime kiirlaskujat suuskadel. Kosinski kirjeldab sündmusi, mida vaevalt võib liigitada seadusega lubatu hulka, just see valmistabki ajakirjandusele raskusi: autorit on nimetatud tänapäeva tähtsaimaks psühholoogilise romaani kirjanikuks, üheks parimaks inglise keeles kirjutavaks kirjanikuks, ent ka olmekauboiks, elu hasartmänguriks, täielikuks kohvrimeheks ja seikleja ning ühiskonna ümberkujundaja seguks. Kui harilikult on tõde kuskil äärmuste vahepeal, siis Kosinski kohta see ei kehti: tema on seda kõike, ja enamgi veel...