Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

Tunnustatud kirjaniku Mathura uus luulekogu “Sostenuto” on pühendatud sügisele nii looduses, ühiskonnas kui inimeses. “Suurim kaotus pole mitte see,” ütleb ta hääbumisele mõeldes, “kui kaob värvikirevus, vaid see, kui lakkame eristamast pooltoone ja varjundeid.” Selles meeleolus vaatlebki raamat hämaruse saabumist, võimaluste ahenemist ja inimese sisemist valgusepüüdu. Keele- ja kujunditundlik raamat pakub viiteid nii Ludwig van Beethovenile kui Nils Frahmile, nii budismile kui varakristlusele. See on hillitsetud, kuid väljapeetud mõtisklus muutuvast ajast ja inimelu kestvatest dilemmadest.

Kogumikus on luulet aastatest 1935-1966. ÕHTU Pilv üle taeva laotas end ja kaste sajab maha, ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha. Viib hämarusse valge tee ja järvelt kostab naeru. Ja paadi viivad üle vee kaks õnnelikku aeru. Sa küsid: "Miks?" ja sinu hing on ikka mitmekihtne. Öö vajub üle metsa ning kõik on nii hea ja lihtne.

Kogumikus avaldatakse üle neljakümne XVIII ja XIX saj. vahetuse kirjamehe Gustav Adolph Oldekopi (1755-1838) luuletuse ja luuletõlke, mis enamikus käsitlevad maaelu ja loodust idüllilises või humoristlikus laadis. Kirjandusteadlase A. Vinkeli ülevaatlik saatesõna ja kommentaarid avavad autori loomingu tähenduse omal ajal ja lähendavad seda tänasele lugejale.