Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Norra kirjanduse värvikaim, vastuolulisim ja euroopalikum autor. JONASEST (1955) kujunes autori läbimurderomaan, mis pani aluse kirjaniku tänaseni kestvale kuulsusele.Väikese poisi Joonase saatus, kes on muserdatud oma hariduse pealesunnitud vastavusest, ei ole autori sõnul romaani keskne teema. "Kõik olulised isikud selles romaanis on Joonase erinevad variatsioonid – kõik on Joonased. Raamatu teemaks pole poiss Joonas, vaid "Joonaseks olemine"."

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

«Mu armas. Su kehas peitub terve galaktika, su sünnimärgid ja lohud on kui sellele puistatud tähed. Mina olen vaid üks väsinud kõrberändur, mu huuled on paakunud ja otsivad värskendust. Iga kord, kui olen valmis alla andma, vaatan üles ja seal sa lebad, kesköises taevas. Juuksed voogavad su ümber ja su käed langevad rindadelt, paljastades su kahvatud, ümarad rinnad. Neil on kikkis nibud, mis tervitavad mu pruntis suud. Suudlen neid õrnalt ja tunnen, kuidas tundevärin läbistab su keha, su maailma….» Selliseid ja natuke teistsuguseid lugusid jutustavad üksteisele Londonis elavad pandžabi lesknaised, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Eksikombel on sikhide kogukonnakeskuses välja kuulutatud loovkirjutamiskursus. Seda satub juhendama kaasaegne pandžabi neiu Nikki. Ta mõistab, et lesed ei taha olla nähtamatud. Ka vanad naised ei räägi omavahel ainult valutavatest jalgadest ja tervisehädadest. Neil on oma unistused, igatsused ja mälestused. Pandžabi päritolu Balli Kaur Jaswalil on see kolmas romaan. Pandžabi leskede loo märksõnadeks on lisaks erootikale ka maine ja väärikus, kiired elumuutused ja traditsioonilised väärtused, aumõrvad ja vanemate tahe, üksindus ja igatsus õnne järele.