Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Raamat kaasneb näitusega "España blanca y negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni" Kadrioru kunstimuuseumis (13.04.–25.08.2024). Hispaania maastike näitus ja käesolev raamat toovad kokku meeliülendavad romantilised Hispaania vaated ja modernismi suurmeistrite tähtteosed. Elurõõmus ja päikeseline või sünge ja traagiline – Hispaania olemuse valge ja must pale avanevad läbi hiilgavate kunstiteoste. Maastikumaal omandas Hispaanias erilise tähenduse alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Selle kaudu said kunstnikud tuua esile nii filosoofilisi elumõtte otsinguid, üksikisiku ja ühiskonna antagonisme, patriootilist oma maa imetlemist ja poetiseerimist kui ka inimese ja looduse läheduse igatsust industrialiseeruvas ning masinlikult umbisikuliseks muutuvas maailmas. Maastiku kaudu rõhutasid kunstnikud ka oma kuuluvust teatud traditsiooni, otsisid juuri ja oma maa olemust, mis annaks tõeväärtust ja sügavust ka nende loomingule.

Raamat kaasnes Kumu kunstimuuseumi näitusega "Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” (27.09.2013–12.01.2014). "Sünkroonist väljas” käsitleb eelkõige eesti helikunsti arenguid 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Enne 1990. aastaid saame rääkida heliga seotud praktikatest, kuna helikunsti termin võeti teadlikumalt ja laiemalt kasutusele alles 1990. aastatel. Eesti helikunsti ajalugu iseloomustab episoodilisus ja järjepideva diskursuse puudumine. Siiski saab seda vaadelda helikunsti üldiste arengute taustal läbi nende üksikute eksperimentide ja teoste, mis meie ajani on säilinud. Kaasaegsest eesti helikunstist saab rääkida alates 1990. aastate lõpust ning Kiwa ja Raul Kelleri tegevuse algusest. Raamatus on kuus artiklit: kuraatoritekstid Ragne Nukilt ja Kati Ilveselt nii näituse retrospektiivse kui ka kaasaegse osa kohta, Kiwa annab ülevaate nõukogude helikultuurist, Rootsi kirjandusprofessor Teddy Hultberg kirjutab Ilmar Laabani teksti/heli loomingust, Sven Vabar loob läbi lapsepõlve meenutuste ajaloolise fooni raadiokultuurist ning Kaur Garšnek ja Katrin Parbus kirjutavad tehnoloogia eksperimenaalsest vaimust.

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Mikkeli muuseumis (25.04.–11.10.2015) ja sisaldab muuseumi kogudes olevate lehvikute kataloogi ning artikleid lehvikute ajaloost, kollektsioneerimisest ja konserveerimisest. Üle 30 esemest koosnevas Eesti Kunstimuuseumi hinnalises lehvikukollektsioonis on esindatud need 18.–20. sajandi esimese poole olulised moeaksessuaarid nii Lääne-Euroopast ja Venemaalt kui ka Hiinast ja Jaapanist. Ajaloolistel lehvikutel avaneb miniatuurselt tolleaegne maailm: seltskonnaelu- ja kombed, mood ja poliitika.