Raamatus on püütud visandada kontuurpilt rahvusliku teadlaskaadri tekkimis- ja arengukäigust, eestikeelse teadusliku kirjanduse kujunemise episoodidest ning rahvuslike teadusinstitutsioonide ellukutsumis- ja arenguloo fragmentidest. Mõistagi on see kõik tihedalt seotud sajandite jooksul Eesti alal arenenud ladina-, saksa- ja venekeelse teaduskirjanduse ning teadustegevusega. Tähelepanu on koondatud eesti keele rakendamisele kõrgharidus- ja teaduskeelena, rahvusliku professionaalse teadlaskaadri ning teadusasutuste kujunemisele.

1980. aasta sügisel allkirjastasid 40 haritlast kirja, mis hoiatas venestamispoliitika eest ja virgutas tublisti eestlaste eneseteadvust. Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" on isiklik tagasivaade "40 kirja" saamisloost ja sellele järgnenud sündmustest.

“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.