Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Ülevaade Eesti kuulsaima naisluuletaja elust ja loomingust.

Selle raamatu sünnisõnad lausuti enam kui kakskümmend aastat tagasi. Pühapäeval, 4. novembril 1951 olin konservatooriumis Helena Futtari etlemisõhtul. Publiku hulgas nägin tollaseid professoreid Aarne Anttilat ja Martti Haaviot. Vaheajal vaatasid nad teineteisele kavalalt otsa, sosistasid midagi omavahel ja kutsusid siis minu enda juurde. Martti Haavio tegi ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama Aino Kallase elulugu, mille jaoks tema surnud naine Elsa Enajärvi-Haavio oli materjali kogunud. Antti Haavio lisas, et see oleks hea väitekirja teema. Ettepanek äratas mu fantaasia ja pärast järelemõtlemist nõustusin sellega. Ma ei võinud siis teada, millega olin nõustunud ja kui kaua see töö aega nõuab. Liiatigi ei võinud ma toona aimata, et kumbki ettepaneku tegijaist ei näe selle töö valmimist. Aarne Anttila sai juba aasta pärast traagiliselt surma. Martti Haavio surmateade saabus just siis, kui olin selle teose käsikirja ülikooli viimas. Habent sua fata libelli.

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest