"Eksinud lambukese juhtum" õpetab advokaat Perry Masoni kliendile ning lugejale, et ka kõige süütumate sinisilmadega nukukesi ei tohi kunagi usaldada. Ka kaval advokaat ise ei aima tüki aja vältel, kui keerukad sepitsused varjavad end pealtnäha lihtsa väljapressimisjuhtumi taga. Kui väljapressimisjuhtumist saab ootamatult mõrvajuhtum, ähvardavad need varjatud keerdkäigud nii Masoni kui ka tema lihtsameelse kliendi õige täbarasse olukorda viia. Masonil tuleb tõestada, et tema meisterlaskurist klient ei olnud see, kes oma vihatud äripartnerile õuest läbi teise korruse akna kuuli pähe kihutas. Selleks oleks advokaadil vaja mõnd head ideed selle kohta, mis tegelikult juhtus, aga seda on sündmuste sasipuntrast peaaegu võimatu välja harutada...

Seekordne lugu algab ilma tavapärase rahuliku sissejuhatuseta peategelase advokaadibüroos. Lugeja näeb, et teoksil on midagi kurja ja leiab Masoni juba loo algul kohtusaalist, kaitsmas klienti, kes roimarite salasepitsuste lõksu langenud. Kliendi vastu esitatud tõendid on mõistagi võltsitud, ning seda on ka arvukad kaotsiminevad ja lagedale ilmuvad testamendid, nimed, autonumbrid ja viimaks isegi mõrv. Hädaoht, kuhu see sasipundar Masoni kliendi viib, on aga igati ehtne. Seda on ka Masoni ja tema kaaskonna nutikus ja kiire tegutsemine, mis viimaks toobki ootuspärase õnneliku lõpu.

Miss Marple on enam kui üllatunud, kui ta saab kirja nädal tagasi surnud tuttavalt. Kirjas ärgitatakse Miss Marple'it ühte lugu uurima... tõsi, mis lugu see selline on, selgub alles uurimise käigus. Nemesis. Sellise nimega kutsus Miss Marple end kunagi Kariibi mere saarel puhkusel olles. Tõtt öelda, õigustab nutikas vanapiiga täielikult seda nime.

Inglise põnevuskirjanik Jack Higgins on end eesti lugejale mõjusalt tutvustanud juba romaaniga "Kotkas on laskunud". Romaan "Soolo", mis juhtis USAs seitse nädalat järjest bestsellerite nimistut, on lugu kahe tugeva julma kompromissitu mehe pikast heitlusest, kuhu kistakse ka mõlemasse kiindunud naine. Romaani võiks võrrelda hoogsa heliteosega, millel on maruline ja minoorne lõpp. See võrdlus polegi ehk nii otsitud, kui arvestada, et üks teose peategelasi on korraga poliitiline mõrvar ja ka silmapaistev pianist.