Pärast seda kriminaalset lugu, kui Riho oli jätnud väikese Madise lihtsalt tänavale ja ise nurjatul kombel jalga lasknud, elas Peeter võrdlemisi ühetoonilist elu. Äikesepilved, mis algul ta pea kohale ähvardasid koguneda, hajusid võrdlemisi kiiresti. Hädavale, et Madisele haiglas süstimise asemel hoopis mingi nakkusevastane tablett sisse anti, läks üsna hõlpsasti läbi ja ema ei hakanudki lapse kehalt süstlajälge otsime ega võimaliku palaviku pärast muret tundma. Ning kui paar päeva hiljem jõudsid Peetri majja kuuldused kummalisest juhtumist tüdrukuks ümberriietatud poisslapsega, siis ei taibanud keegi seda sündmust kuidagiviisi Madisega seosesse viia. Nii et mingid otsesed ohud Peetrit enam ei varitsenud, selle eest aga hakkas talle tasapisi kallale kippuma igavus. Polnud õieti kellegagi mängida. Meelik, Jürnas ja Kaur, need küll kõndisid selle linnatüdrukuga alatihti ringi, kuid teadagi...

Rootsi tuntud kaasaegse kirjaniku kolmes jutustuses jälgib autor peategelase Martini kohanemist uues koolis, keerulisi suhteid kaasõpilastega, sõbra leidmist, lahkhelisid vanematega ja leppimist.

Floriani isa on murdvaras. Florian teab, et see on ohtlik amet ja isa võib vangi sattuda, kui ta vahele jääb. 12-aastase Floriani jaoks on elu seni olnud nagu päti ja võmmi mäng. Ühel päeval saab ta aga sõbraks Juliaga, kelle eest perekonna saladusi varjata on juba võimatu

Oliver Graham-Jones on loomaarst, kelle hoole all olid 1951. aastast alates Londoni loomaaia loomad. Ta asus kiiresti loomade ravimist reformima, oli üks esimese loomahaigla asutajatest ning oli alati kohal, kui mõni ohtlik loom lahti pääses või keegi loomaaia asukatest kiiret abi vajas. "Loomaaia jutujuppides" pajatab Oliver Graham-Jones mõnest erakordsest loomast, kelle eest ta hoolitses, jutustab muuhulgas sellest, kuidas teda ajas taga gorilla, kuidas ta püüdis tihedas udus kinni vihase jääkaru ja pani Londoni Toweri rongale puujala. Südamlikule ja toredale raamatule on kirjutanud eessõna kuulus zooloog Desmond Morris.