Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.

Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Soome-eesti ühiskirjaniku Aino Kallase (1878-1956) 1915.a esmatrükis ilmunud Lydia Koidula eluloos kujutab autor oma kangelannat tulihingelise isiksusena, kes oli loodud, et kogu elu ohvritulena leegitseda, aga aja ja olude sunnil pidi piirduma vaid lühikese, mõneaastase tähelennuga, et selle järel traagilises mõistmatuses hääbuda. Teose uus tõlge on tehtud 1935.a parandatud ja täiendatud väljaande järgi.