Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.

Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

115-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid. Tõlkeraamat on pühendatud itaalia filosoofi Giambattista Vico (1668-1744) elu ja loomingu vaatlusele. Vico on uusaja ajaloofilosoofia sügavamaid ja originaalsemaid esindajaid. Tema ideed ühiskonna arengu seaduste objektiivsest iseloomust, inimeste tegevuse tähendusest ajalooprotsessis jt. ennetasid tunduvalt oma aega ning avaldasid suurt mõju järeltulevaile mõtlejaile. Eesti Raamat 1985

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.