Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainul oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist. Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav -- hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

ajalehes "Aktivist/KesKus" aastatel 1999-2001 ilmunud esseed

XX saj. algul läks ka Eestis moodi suvitamine. Oskar Kruus on kirjandusloolistele andmetele tuginedes kujutlenud, kuidas kirjanike suvitamine võis toimuda.

1) võtke paar banaanilindu; 2) pöörake rüütli pead võllas; 3) ravige oma haavad onguentiga; 4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit); 5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis; 6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal; 7) minnes sinna, võrgutage naine; 8) ja magage temaga; 9) kuni see kõik laiali paisatakse; 10) Või on nii, et meie peakesed seda ei võta. Umbes niisugune, raskesti tõlgendatava sisuga krüptogramm jäi maha kurikuulsast piraadist Olivier Levasseur'ist. See on ainuke teejuht sadu miljoneid maksva peidetud varanduse juurde, mille jälile püüab jõuda Eesti päritolu semiootik Jaagup Vihmasagar koos kahe välismaise kolleegiga. Aarne Rubeni uus põnevusromaan on globaalse haardega: varanduse jäljed viivad mitmele India ookeani saarele.