Otse enne viimase kooliaasta algust teevad kümme Tallinna abiturienti jalgrattamatka Riiga. Ilmad on imeilusad ja kogu matk läheb toredasti ning rõõmsalt. Riias satub peategelane Nele varjuheitvasse seiklusse ja selle seikluse varju all tuleb tal nüüd läbi teha kogu järgnev abituurium. Nele on tüdruk, kes veel isegi õieti ei tea, mida ta endast kujutab ja kuhu ta kuulub. Seda keerukam on tal vastu võtta oma palge kindlat määrangut väljastpoolt. Tekib trots. Nele igatseb olla ta ise, mitte see, kelleks ta on liigitatud. Kummatigi pole ta harjunud enese kallal juurdlema ega oma olemust üksipulgi lahti harutama. Selline piinarikas eneseanalüüs on Nele parima sõbratari Tuuli pärisosa... Romaani keskmes on eetilised ja pedagoogilised probleemid abituuriumiklassis.

Noore prosaisti esikromaan arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile omases iroonilis-satiirilises laadis.

Käesolev romaan tundub pisut erinev autori muu proosaloomingu taustal, kuivõrd seekord on tegemist Eestimaaga ja kaasaegsete oludega. Formaalselt leiab lugeja eest perekonnaromaani, täpsemalt ühe perekonna purunemise loo, ent rohkem kui süžee ise huvitab autorit inimsuhete keerulisus ja salajasus, elu, armastuse ja egoismi dialektika. Samavõrd võiks romaani pidada ka oma juurte, koha- ja ametitruuduse, iseendaks jäämise romaaniks.