Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. "Kus pingviinid ei laula" on Tiigisoone esikromaan.

Sellest 1990. aastal ilmunud romaanist on kujunenud paljude Fantoomi-fännide lemmiklektüür. Inglanna Susan Kay on ammutanud oma ainese Gaston Leroux´ maailmakuulsast teosest "Ooperikummitus", keskendudes nimitegelase haaravale elukäigule: tema sünnile Prantsusmaal Boscherville´i külakeses, valulikule lahkumisele kodunt, üleelamistele mustlaste laagris, õpipoiselule Itaalia müürseppmeistri juures, esimesele saatuslikule armumisele, seiklustele Pärsia õukonnas, Pariisi uue ooperimaja ehitusele, ja loomulikult, traagilistele sündmustele, mis leiavad aset Palais Garnier´ katakombides ja tipnevad selle suure hinge ohverduse ning lunastusega.

Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna. Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte. Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud. Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti.

"Existerion" on lugu sellest, kuidas inimene kohtub Universumi Mõistusega ja esitab talle klassikalise küsimuse elu ja olemise mõtte kohta. Et aga väeti inimene seda vastust kuidagi välja ei kannataks, hakkab Mõistus talle lugusid jutustama. Lood räägivad reetmisest ja usust, eneseohverdusest ja argusest, armastusest ja vihkamisest ja kõigist teistest tunnetest ja tegudest, milleks on võimelised Universumi asukad.