Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks. Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

Müstilne, õudusjutu sugemetega lugu kunstlikult sigitatud tüdrukust, kelle geenides peitus ohtlikke kalduvusi. Kui Alraune neiuks sirguks, puhkes tema romantilises hinges äge võitlus hea ja kurja, taevaliku armastuse ja saatanliku õeluse vahel, mis sundis teda käituma kord ahvatleva näkineitsina, kord julma vampiirina. Alraune avastas endas hämmastavaid, üleinimlikke võimeid ja tavatuid kirgi.

Vana mees põdes diabeeti. Talle tuli iga päev insuliini süstida. Seda tehti seni, kuni keegi asendas insuliini esedriiniga. Iga majaline võis seda teha. Igaühel leidus selleks motiiv. Vana mees oli ääretult rikas ja tal oli veetlev naine. Muidugi pole ilu kuritegu. Aga naine oli oma abikaasast viiskümmend aastat noorem - ning ta armastas teist meest!