Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Raamatus tutvustatakse Eesti NSV-s esinevaid tiiruliike. Põhjalikumalt käsitletakse jõgi- ja randtiiru bioloogiat, antakse ülevaade nende levikust, arvukusest, määramistunnustest, käitumisest, toitumisest, pesitsusökoloogiast, rändest ja talvitumisest. Eripeatükis on juttu väike- ja tutt-tiirust. Käsitletakse ka looduskaitse probleeme. Raamat pakub huvi noorte loodusesõprade ringidele, bioloogiaõpetajatele, üliõpilastele ja asjaarmastajaile loodusevaatlejaile.

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Kogu sõjajärgsel perioodil võõrvõimu poolt annekteeritud Eestis puudus võimalus avalikult käsitleda veekogude vee kvaliteeti mõjutavaid tegureid, vee reostuse pidevat kasvu. Seetõttu on tänasele põlvkonnale teadmata, milline olukord valitses Eestis ligi poole sajandi jooksul veekaitse valdkonnas ning mida paljudele raskustele vaatamata suudeti Eestimaa hüvanguks teha. Käesoleva tagasivaate koostamisel osalesid Eesti parimad asjatundjad. Sisu: Sissejuhatuseks Eesti veekaitse süsteem ja organisatsioon Veekaitse seadusandlus Eestis Keskkonnakaitse teadustegevus Eestis Heitvee puhastusseadmed Eestis 1945-2002 Veekogude seisund ja uurimistöö Abstract Kirjandust