Reede 23. oktoober 20.00 Tom helistas Jasile ja nad lähevad "kohtingule" Robbie bändi vaatama. Bändi nimi on Stiff Dylans. Vean kihla, et see on merde. Et see on topelt merde. Mamps ja paps rääkisid köögis ja kui ma sisse astusin, jäid nad vait ja paistsid lõpp kavalad. Ärge saage must valesti aru, mulle meeldib, kui nad vakka jäävad, kui ma tuppa tulen, või noh, mulle meeldiks, kui seda oleks kunagi ennegi juhtunud. Mamps küsis: "Oled sa kunagi mõelnud, et tahaksid veidi rohkem maailma näha, Gee?" ja mina ütlesin: "Kui te loodate mind veenda jõuludeks tädi Kathile külla minema, siis selle võite küll ära unustada." Ma võin õige särtsakalt salvata, kui ma pingutan. Inglise kirjanik Louise Rennison toob meieni 14-aastase Georgia Nicolsoni päeviku, mis sarnaneb veidi Bridget Jones'i päevikuga, kuid huumorilaad meenutab pigem Monty Pythonit. Georgia elu ei ole lihtne. Ta tahaks olla blond, väiksema nina ja peenemate kulmudega. Ta isal on Teletupsu mentaliteet (ainult mitte nii arenenud, tema kass jahib naabrite puudlit, lisaks veel mõned poisteprobleemid, hullud õpetajad ja lõpuks kohtumine Seksi Jumalaga.

Nimeka rootsi lastekirjaniku mitmeid auhindu võitnud noorsooromaan, mida võib seada ühte ritta "Mary Poppinsi", Pal tänava poiste" ja A. Lindgreni teostega, jutustab kahe poisi sõprusest ja seiklustest.

Vaimud pole koerad. Kutsumise peale nad ei tule. Kuid kuueteistkümneaastane Suze tahab väga, et Jesse – kuum sell, kes keeldub tema toas kummitamist jätma – kohemaid välja ilmuks. Sest Suze – ameti poolest vahendaja, kelle ülesandeks on saata tõrksad hinged tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad – on nelja traagilises autoõnnetuses hukkunud keskkooliõpilase vaimuga tegeledes kõrvuni hätta sattunud. Häda on selles, et üha enam paistab, nagu poleks õnnetuses mitte midagi juhuslikku, ja nelik ihkab kättemaksu... mitte ainult nohikule, kes nad tappis, vaid igaühele, kes neid takistab...

Tarzani-lugude teine raamat

“Magnifique!” hüüatas krahvinna de Coude poolihääli.
“Ah?” küsis krahv, oma noore naise poole pöördudes. “Mis on suurepärane?”, ja laskis pilgul ringi käia, et naise imetlusobjekti leida.
“Oh, ei miski, mu kallis,” vastas krahvinna, ja kerge puna värvis hetkeks ta niigi roosakaid põski. “Mulle lihtsalt tulid meelde teed New Yorgi tohutud pilvelõhkujad, nagu neid nimetatakse,” ja krahvinna sättis end mugavamalt auriku lamamistooli ning võttis taas kätte ajakirja, mis selle “ei miski” ajal oli sülle vajunud.
Ka tema abikaaa süvenes jälle raamatusse, kuid mitte ilma kerge hämminguta, et krahvinnale oli nüüd äkki, mil oldi juba kolme päevateekonna kaugusel New Yorgist, tulnud pähe mõte imetleda ehitisi, mida ta alles hiljuti oli jubedateks pidanud.
Peagi pani krahv raamatu kõrvale. “Tüütult igav on, Olga,” ütles ta. “Ma arvan, et lähen otsin veel kellegi, kelle on niisama igav ja vaatame, ehk saame kokku paraja seltskonna kaardimängu jaoks.” …