Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.

Egon Rannet soovis alati kogu hingest, et inimesed elaksid hästi, et nad oleksid õnnelikud. Ta lootis, et aitab oma romaaniga "Kivid ja leib" paremini mõista möödunut ja kas või natukenegi kiirendada ees ootava kauni ja hea saabumist. Ta armastas väga oma raamatu tegelasi - palun, võtke nad sooja südamega vastu! Vaike Rannet

Romaan rahvapärimustes Ungru krahvi nime all tuntud Hiiumaa mõisnikust parun O. R. L. von Ungern-Sternbergist (1744-1811), kes saadeti karilejooksnud laevade riisumise ning rootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele.