Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka "Verimusta" autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti "Verimustas", mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.

Otse enne viimase kooliaasta algust teevad kümme Tallinna abiturienti jalgrattamatka Riiga. Ilmad on imeilusad ja kogu matk läheb toredasti ning rõõmsalt. Riias satub peategelane Nele varjuheitvasse seiklusse ja selle seikluse varju all tuleb tal nüüd läbi teha kogu järgnev abituurium. Nele on tüdruk, kes veel isegi õieti ei tea, mida ta endast kujutab ja kuhu ta kuulub. Seda keerukam on tal vastu võtta oma palge kindlat määrangut väljastpoolt. Tekib trots. Nele igatseb olla ta ise, mitte see, kelleks ta on liigitatud. Kummatigi pole ta harjunud enese kallal juurdlema ega oma olemust üksipulgi lahti harutama. Selline piinarikas eneseanalüüs on Nele parima sõbratari Tuuli pärisosa... Romaani keskmes on eetilised ja pedagoogilised probleemid abituuriumiklassis.

Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!

Balthasar Russowi romaan

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.