Ühes O... kubermangulinna servapealses uulitsas, ilusa maja lahtise akna all istusid (see oli aastal 1842) kaks naist, üks umbes viiekümneaastane, teine päris eideke, nii seitsmekümne ringis. Esimese naise nimi oli Marja Dmitrijevna...

Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

"Proua Dalloway", üks Virginia Woolfi (1882-1941) tuntumaid romaane, ilmus 1925. aastal. Loo süžee on iseenesest lihtne: üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses. Siin käsitletakse autorile nii isiklikku ja valusat teemat nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp. Samas välistab peategelase suhtumine surmassse sünguse ja masenduse. Surm on proua Dalloway meelest trots, katse ühendust võtta, sõnumit edasi anda.

Tuntud jaapani kirjaniku (1899-1972), Nobeli preemia laureaadi (1968) psühholoogiline romaan (1953), mille peategelane on ametnikust perekonnaisa, kes vaeb elu loojangupäevil mõttes minevikku ja selle seoseid olevikuga.