On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Muinasjutt magab lume all ja vaikselt ümiseb tuul. Aita on terad kogutud juba lõikusekuul. Pehmete lumepilvede pääl päike päevalgi tukub. Taeva sinine meri on jääs ja paadisadam on lukus.

Elas kord rahvas. Ja veel üks rahvas. Ja kolmaski. Kokku oli neid vähemalt sada. Nad kõik olid täiesti erinevad, aga üks joon oli neil ühine: nad jutustasid muinasjutte. Armastusest, surmast. Sadadest ja tuhandetest tähenduslikest ja tähenduseta pisiasjadest, mis jäävad armastuse ja surma vahele: mõttetutest surmadest, ootamisest, kaugusse kaduvatest rongidest, kirest, kurbadest mänguväljakutest, rahast... No kuulge, pidage! Mis jutt see on? Lõpetage kohe ära! Andke andeks, aga kui see siin on muinasjuturaamat, siis olen mina Inglise kuningas.

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli.