Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu – armastus, abielu, usk, soosing – oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja – võttis jälle ette uue retke.

Raamatus “Kerge-raske-kivi” saad koos reisijuhtide Kertu ja Riho-Brunoga käia kolmel reisil: Amazonase auravas vihmametsas Surinames, mägismaahõimu juures Sulawesi saarel Indoneesias ja Vaikse ookeani troopilises paradiisis Prantsuse-Polüneesias ning Lihavõttesaarel. See on isiklik, soe ja lustakas lugu esmakohtumistest tundmatute paikade, inimeste, looduse ja kommetega. Sellised kohtumised panevad meeled toimima kõrgendatud valvsusega ning äkitselt märkame kõiksugu ettearvamatuid asju: moaide kummituslikke silmaauke, pühvlisarvede ja mürginoolekonnade mustrit, möiraahvide häälevarjundeid, värskete riisivõrsete ja iidsete vaimajade lõhna… Reisimisel juhtub tihti, et teele veereb kergemaid ja raskemaid kive. Paradiis, mis tundub kerge nagu pühapäeva hommik, võib moonduda põrguks, kui ootamatult roomab põõsast välja džungli peremees. Pea ees haiparve sisse sukeldumine võib tunduda pöörane ettevõtmine, ent vahest see polegi nii, nagu esmapilgul näib. See, mis enne võis tunduda raske, on korraga kerge ja vastupidi.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.

See 2021. aasta reisikiri on omalaadne meditatsioon teemal, mida tähendab olla vaba. Kahe Afganistani lahinguveterani, fotoajakirjaniku ja sõjareporteri ning Daisy-nimelise musta koera 400 miili pikkusel teekonnal, mis kulgeb mööda Pennsylvania lõuna- ja keskosa raudteid, mõtiskleb Junger tänapäeva tsivilisatsioonist. See ei ole suurendanud inimeste turvatunnet ega rahulolu, väidab Junger. Hoopis inimestevaheliste sidemete nõrgenemine on põhjus, miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse ja depressiooni ning enesetappude arv.