Reisikiri Antarktise-ekspeditsioonist

Veel enne, kui end kajutipõrandalt püsti jõudsin ajada, oli mulle selge, et miin. Muud see olla ei võinud. Kui ma just hiljuti laevaga Karlshamnis demagnetiseerimas käisin, siis võis küsimuse alla tulla ainult tavaline sarvedega.

"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"

Üks Eesti ajaloo pikemaid perioode, millest on üsna vähe laiemalt teada, on nn. orduaeg. See on Vana-Liivimaa aeg ehk ajajärk pärast Eesti ristiusustamist ja enne Liivi sõda. Just seda katab Arvo Mäe romaan "Risti riik", üks väheseid siinset orduaega terviklikult käsitletavaid ilukirjandusteoseid. Romaan algab 1200. aastal ja kestab Liivi sõja alguseni aastal 1558.