Francoise Sagan kirjutas romaani "Kurbus kummaline tunne" koolitüdrukuna ja sai üleöö kuulsaks. Temast vaimustuti ja teda kadestati, teda kui nähtust püüti seletada. Lõpuks jäävad aga ikka raamatud, mis kõnelevad ise enda eest.

Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.

Vana maailma mõisnikud, Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga, Sinel

„Küüslauk ja safiirid” on Ruth Reichli imemaitsev ja üleannetu ülevaade ajast, mille ta veetis inkognito restoranikriitikuna. Reichl teab, et selleks, et olla hea kriitik, pead olema anonüümne. Asunud nii ihaldusväärsesse ametisse nagu New York Timesi restoranikriitik, hakkab ta end maskeerima, et söögikohtades tema ümber ei lipitsetaks. Reichli spioonimängude puhul on eriti märkimisväärne, et ennast järjest uuteks tegelaskujudeks (kaltsakas blond Molly; boheemlaslik punapäine Brenda ja teised) kostümeerides tajub ta, et temas muutub ka muu, mitte pelgalt füüsiline välimus. Ruth avastab, kuidas muutunud välisilme võib sügavalt mõjutada inimese varjatud iseloomuomadusi, ootusi ja isusid.