Meri on hallidest aegadest olnud nii otseses kui ülekantud tähenduses eestlaste toitja. Mõtleme siinkohal kalandust, laevaehitust, laevandust, sadamaid ja selle taustal olevaid sadu mitmesuguseid toetustegevusi. Ei saa unustada, et merendus on samasugune Eesti majandusharu nagu põllumajandus, tööstus ja teised. Ühiskonna heaolu kasvades hakkab see viimasel ajal ununema ja paljud seostavad merd vaid puhkusega: liivane rand, sinised lained ja ergav päike. Puhkajal ei peagi meelde tulema, et auto, millega ta randa sõitis ja mitmed kaasasolevad asjad on toodud merd mööda, sest teisiti poleks see võimalik. Nii on see olnud ja nii ka jääb. Isegi tänapäevases kiirelt arenevas tehnikamaailmas on võimatu uskuda, et tulevikus suudaks miski asendada merevedusid. Aastaraamatu lõpus on kirjas ka värsked Mereakadeemia lõpetajad, kaptenid ning laevamehaanikud ja Eesti laevaregistrid 2017.

Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Helmut Hanke tutvustab käesolevas laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatus meresõidu kuue tuhande aastast ajalugu. Teos on kirjutatud populaarteaduslikus vormis ja sisaldab palju faktilist materjali. Autor manab lugeja silmade ette pildikesi antiik- ja keskaja merelahinguist, laevurite elust ja tööst galeeridel, kiiretel klipritel ja kaasaegsetel kaugsõidulaevadel. Lugeja saab põgusa ülevaate laevaehituse arengust vaaraode päevist kuni käesoleva ajani. Tähtis koht raamatus kuulub meresõidu tulevikuprobleemidele, marksistlik-leninistlikule mereseilamisele ja eriti allvee-kaubalaevanduse arengule.

Eesti sümboolne lipulaev, vana ja väärikas Suur Tõll on üks kolmest säilinud 20. sajandi alguse aurik-jäämurdjast Läänemerel. Saksamaal ehitatud jäämurdja kuulus omal ajal maailma moodsaimate sekka. Ta on sõitnud nii Tsaari-Venemaa, Soome, Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi lipu all ning kandnud nelja erinevat nime – Tsar Mihhail Fjodorovitš, Volõnets, Wäinämöinen ja Suur Tõll. Lugejal avaneb ainulaadne võimalus heita pilk laevameeskonna argipäeva, uurida lähemalt võimsa aurulaeva masinaruumi ja imetleda laeva uhket sisekujundust. Lisaks saab kiigata Vulcan-Werke laevatehasesse, kust Suur Tõll 1914. aastal Tallinna poole teele asus. Nelja nime kandnud laeva sajandipikkuses eluloos kajastub Eesti Vabariigi käekäik; eriliseks maiuspalaks ajaloohuvilistele on raamatus sisalduvad originaaljoonised, fotod ja väljavõtted dokumentidest, mis siiani pole arhiividest välja pääsenud. Raamatu lisas on avaldatud meeskonna nimekiri aastatel 1922–1940.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.