Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Järg raamatutele "Jäälõhkuja" ja "M-päev", kus jätkub arutlus selle üle, kas Nõukogude Liit oli Teiseks maailmasõjaks valmis või mitte. Muuhulgas väidab autor, et Stalin ei olnud rahul sõja tulemustega, kuna oli lootnud, et tema väed vallutavad kogu Lääne-Euroopa. 
Illustreeritud fotodega sõjatehnikast ja muust.

Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant. Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele, kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid. "Kõrgeim juhtimine" on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.

1999. aasta kevadel algas Euroopas sõda. Kui Jugoslaavia Kosovos oma kodanikke ründas, astusid nende kaitseks välja USA ja teised NATO liikmesriigid. See oli tänapäeva sõda: oma ulatuse poolest piiratud ja iga samm hoolikalt kaalutletud, nii sõjalise kui ka poliitilise tagajärje seisukohalt. Sõja lõppedes, pärast kümme nädalat väldanud õhurünnakuid, viis Jugoslaavia sõjaväe Kosovost välja ja Kosovo albaanlased said oma koju tagasi pöörduda. Nende jaoks oli see sõda üks samm pikal teel, mis lõppes 17. veebruaril 2008 riigi iseseisvuse väljakuulutamisega. Tähelepanuväärne on see, et mitte ükski NATO sõdur lahingus ei hukkunud. Kindral Wesley K. Clark oli selle võimsa sõjalise jõupingutuse üks juhte. Oma raamatus kirjeldab ta diplomaatia ja sõjalise strateegia ühitamisel ette tulnud raskusi, aga ka sõjategevuses osalenud NATO liikmesriikide endi sisemisi võitlusi. Clark aitab meil paremini mõista otsuste telgitaguseid, näidates elavalt vastuolusid NATO liikmesriikide seas ning Ühendriikide valitsusasutuste vägikaikavedu.