Kohtume jälle raamatust "Eesel ja hobune" tuttavate tegelastega. Kääbusmuul härra Cerny on juba harjunud eluga tallis, sõbraks saanud Professor Bimiga, ning ka Kaeramehe, Kaabumehe ja Porgandipoisi on ta omaks võtnud. Härra Cerny on kirglik lugude jutustaja. Õhtuti räägib ta lugusid oma emapoolsest vanavanaemast, metshobustest ja traavlist, kes ei tundnud mingit huvi heinamaa, veelombi ega tolmus püherdamise vastu. Aeg-ajalt jutustab ta ka kummituslugusid, mis on jubedad ja hirmuäratavad. Raamat, mida võiksid lugeda kõik hobusesõbrad ja need, kes tahavad hobustega sõbraks saada.

Tarzani-lugude kaheksateistkümnes raamat. Käesolevas Tarzani-raamatus laseb autor üleüle-eelmistest osadest tuttavatel tegelastel kohtuda taas keset ohtuderikast Aafrikat. Ühed otsivad noorendavat elueliksiiri mõistatuslikust kavuru suguharust, teised Ahvide Tarzanit. Need ühed on puuvillakuningas Petersiga abiellumise abil miljonäriks saanud Kitty Krause, tema uus noor abikaasa vürst Sborov, teised aga Jane Clayton Annette'iga. Kirjanik kasutab seekord parajalt huumorit ning nagu ikka laseb omakasupüüdmatutel võita ja omakasupüüdlikel kaotada.

Eliitkoolis õppiv 18-aastane Jonathan elab unistusteelu. End sõprade, kooli ja tähtsaima hobi vahel jagava noore kunstnikuhinge suurimaks kutsumuseks on saanud just fotograafia, millega ta äsja valmis saanud stuudios praktiliselt igal õhtul kätt harjutab. 38-aastane programmeerija on jõudnud eneseteostuseni, millest enamik unistab. Pikki aastaid krüptovaluutat kaevandades on ta viimaks jõudnud ära oodata ka oma tähetunni. Küberraha kuningas bitcoin, millesse ta sihikindlalt uskus ja kogu maise vara investeeris, kasvatas mõne kuuga kõigile ootamatult kümneid kordi väärtust ning tegi temast loetud päevadega jõuka mehe. Äsja talendikonkursi võitnud ülbe staarihakatis veab lootustandvat fotograafi ootamatult alt ja sessiooni tellijale antud lubaduse pidamiseks tuleb tal endal kaamera tagant modellina objektiivi ette astuda. Friigistunud arvutisõltlase aastaid kestnud enesehävituslik eluviis maksab talle viimaks valusalt kätte. Veel enne, kui mees hinnalise bitcoin’i rahaks tegemise hüvesid nautida jõuab, tabab ta keha kaelast saadik halvav ränk haigus.

Järgmisel hetkel surus Alan viinapudeli mu suule ja sundis mind neelama tubli lonksu, mis mulle vere pähe tagasi lõi. Siis pani ta käed suu juurde ja karjus mulle kõrva: "Hüppa või upu!", pööras mulle selja, hüppas üle laiema jõeharu ning maandus õnnelikult teisel kaldal. Olin nüüd kaljul üksinda ja mul oli rohkem ruumi. Viin kohises kõrvus, Alani eeskuju seisis värskelt silme ees ja mul oli küllalt oidu taipamiseks, et kui ma ei hüppa kohe, ei tee ma seda iial. Lasksin põlved nõtku ja viskusin kogu kehaga ettepoole selle meeleheite ja vihaga, mis mul vahel julgust asendasid. Kindel on, et mu hüpe ulatus üle jõe ainult tänu käte abile; peod libisesid, jäid pidama, libisesid jälle ja ma hakkasin juba tagasi vette vajuma, kui Alan mu algul juustest, siis kraest kinni haaras ja mu suure vaevaga kuivale tõmbas. Ta ei lausunud sõnagi, vaid pistis kohe jälle elu eest jooksma ja ma pidin ukerdama jalule ning talle järele liduma. Olin juba enne väsinud, nüüd aga omadega üsna läbi, mu pihud olid marraskil ja pea viinast kirju. Joostes nõtkusid mul jalad all ja külje sisse lõi piste, mis tahtis hinge võtta, nii et kui Alan lõpuks kaljude vahel ühe kõrge rünka kõrval peatuma jäi, oli see David Balfouri jaoks viimane aeg.