Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

1954. aasta jõulukuul ilmunud "Tundmatu sõdur" on saanud tunda nii lugejate armastust kui ka paljude mõistmatust ja viha. Varemalt olid lugejad pidanud vaatama soomlaste suurimat sõda pilguga, mis oli kõrgete väepealike staapides kaartidele suunatud, nüüd aga piidlesid nad lahinguvälja kuulipildujakompanii sõdurite hirmust, higist ja pakasest kissis silmadega. Mõnikümmend meest muutusid tervele rahvale nii armsaks ja omaseks, et igaühe surm tõi leina lugeja südamesse ning igaühe pääsemine tegi õnnelikuks. Iga sõna ja tunne selles epopöas on ehtne ja Väinö Linna, kes selle Taaveti ja Koljati heitluse ise kuulipilduja taga üle elas, on suutnud kogetu panna siirastesse ja lihtsatesse lausetesse, mis ütlevad eesti lugejale Soome ja soomlaste kohta enam tõtt kui miski muu... Nüüdseks on "Tundmatu sõduri" ja tema algupärase, Nõukogude Liidu ja kiriku huvides tsenseerimata variandi "Sõjaromaani" trükiarv ületanud 700 000 piiri. Sellise au osaliseks on Soomes varem saanud ainult piibel, Aleksis Kivi "Seitse venda" ja Johan Ludvig Runebergi "Lipnik Ståli lood".

oe on abielus oma kursusekaaslase Mollyga ning neil on väike laps, kuid oma vanematest ei tea ta midagi, sest ta on adopteeritud. Joe ei suuda aga tulla toime teadmisega, et ema oli ta kunagi lapsendamiseks andnud. See ei lase tal nüüd päriselt armastada ka oma poega. Et eluga edasi minna, tuleb kõigepealt jõuda selgusele minevikus. Joe otsustab oma tõelise ema üles otsida. Minevikus tuhnimine võib aga tuua esile vägagi ootamatuid pöördeid. «Tule tagasi, kallis» on raamat esmapilgul ideaalsest perekonnast – mehest, naisest ja pisipojast –, mille püsimajäämine satub aga ootamatult ohtu.

See oli maailma üks õudsemaid katastroofe, kui Vesuuvi purske tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Kampaania linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae. Kui need linnad uuesti avastati (Pompejis alustati väljakaevamisi 1748.a.), leiti imestusega, kuivõrd täiuslikult olid tuha kaitsva kihi all säilinud nii majad kui ka nende sisustus. Kaugete minevikulinnade saatus virgutas asjasthuvitatute fantaasiat. Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli ka inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.