Ei ole ilmselt kellegi jaoks eriline uudis, et traditsioonilised raamatupidamis- ja aruandlustavad võivad mõne ettevõtte puhul osutuda kas mittekohaseks või lausa eksitavaks... Samale järeldusele on jõudnud ka Arthur Anderseni ekspertide grupp oma raamatus, mille eesmärgiks on sillutada teed uue majanduse võidukäigule. Nende poolt välja pakutud väärtusdünaamika kontseptsioon püüab anda mõõdetava väärtuse sellistele kaasaegse ettevõtte mittemateriaalsetele, ent otsustava tähtsusega varadele nagu töötajaskond ja edasimüüjad, kliendid ja intellektuaalne kapital. - Financial Times 29.märts 2000

Sisu: Punane joon Turumajanduse sünd Korea kriis ja sellest jagusaamine Toimetulek kõrgkonjuktuuriga Turumajandus saab jagu plaanimajandusest Olen majandusminister, mitte huvigruppide esindaja Kartellid -- tarbija vaenlased Vahetute arvamusavalduste väärtus Turumajandus võimaldab õiglase palga Kas heaolu viib materjalismini? Marga ja penni psühholoogia Hoolekanderiik -- tänapäeva pettekujutlus Poliitikat ei saa teha kabinetilaudade tagant Vahejaam Euroopa Fööniks tõuseb tuhast Uue valitsuse tegevuse alused

Läbirääkimised teenivad kahte elutähtsat eesmärki – teabe kogumist ja käitumise mõjutamist. Ja nii lohisebki see tüütu varjuna pea igas suhtluses kaasas. Ilma igasuguse liialduseta võib öelda, et elu ongi üks lõputu läbirääkimiste jada – olgu teemaks karjäär, raha, maine või armuelu, kõigi nende saatus sõltub suuresti sellest, kui võimeka läbirääkijaga on tegu. Chris Vossil on õnnestunud "Unusta kompromissides" sõnadesse valada midagi sellist, mida varasemad eksperdid pole suutnud – kuidas mõjutada inimest tema alateadvuse kaudu. Kui senised tehnikad on rõhunud intellektuaalsele võimekusele, loogikale ning mõjusale argumenteerimisoskusele, siis Vossi ligi viieteist aasta pikkune praktika FBI pantvangiläbirääkijana kõneleb sootuks teist keelt. Nimelt räägib tema kogemus sellest, et me kõik oleme parajalt irratsionaalsed, impulsiivsed ning emotsioonidest juhinduvad loomad, mistõttu on etteaimamatus läbirääkimismängus ka kõige vahedamast mõistusest ja matemaatilisest loogikast vähe kasu. Vossi metoodika toimib, sest see on välja kasvanud aastate pikkusest kogemusest, mitte katselabori tulemustest. Võttes abiks rammusad näited elust enesest, demonstreerib ta ilmekalt, kuidas vastaspool emotsioonide, instinktide ning teadmiste abil kiirelt relvituks teha. Ja seda kõike suhet hoidval viisil. Selleks pakub ta välja viieastmelise mudeli, milles mängivad aktiivne kuulamine, empaatia, sideme loomine, mõjutamine ja soovitud muutus käitumises kandvat rolli. Mudeli eesmärgiks on suunata teist poolt nägema võit-võit lahendust olukorrale, tegema kompromisse, mõistma kasu pakutavas lahenduses jne. Lisaks selgitab Voss, milliseid sõnu kasutada, et hetkega läbirääkimiste kulgu muuta, milliste võtetega bluffija paljastada ning kuidas oma e-kirju nii sõnastada, et neid keegi enam ei ignoreeriks.

Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus "Juhi mõtteviis", sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. "Juhi mõtteviis" selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.