„Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida tuleb teha ja mida mitte, kui sulle helistatakse FSBst, oleks esimene punkt: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE.“ Kui arvate, et ühe noore naise pead ja südant täidavad üksnes naudingud ja igatsus „härra Täiusliku“ järele, võib teil mõnikord olla õigus. Aga sinna mahub ka väga palju muud, eriti kui tegu on algaja ajakirjanikuga, kes FSB-legi silma jäänud. Sündmused, millest räägib Olga Bešlei raamat, on toimunud päriselt, kuigi vahel võib olla seda raske uskuda. Kirglikud, eneseiroonilised ja peaaegu piinlikult avameelsed jutustused moodustavad tänapäeva Venemaal täiskasvanuks-saamise-loo, millest naljakamat ei ole te ammu lugenud. Pealtnäha on elu Vene suurlinnas üsna samasugune kui mujal maailmas ja sellega samastuda on lihtne. Üksnes tõenäosus, et su uus kallim on bandiit või FSBst, on pisut suurem. Olga elu näib koosnevat happening’idest, olgu tegu siis ühiselamu põrandapesu, purjus bandiidi kojukandmise või külaskäiguga vanausuliste juurde. Ninakat, ent siirast ja avameelset neiut eksitavad sõbrad, võõrad, (eks)kallimad ja tädi Tanja, kes püüavad talle üksteise võidu selgeks teha, kui ebaküps ja haavatav ta veel on. See kõik tekitab üksjagu paranoiat. Olga Bešlei on sündinud 1989. aastal Venemaal Obninskis, väikeses uurimislinnas Kaluga oblastis. Pärast aatomienergia instituudi füüsika-tehnikakooli lõpetamist kolis ta Moskvasse, et õppida seal poliitajakirjandust. Seejärel sai temast opositsioonilise ajakirja The New Times (newtimes.ru) poliitikatoimetaja. Olga Bešlei esimene lühilugu ilmus sõltumatus veebiportaalis Batenka Transformer, mis jälgib tänapäevase ühiskonna muutumisprotsesse. Pärast jutustuse „FSB ja minu suur roosa dildo“ menu sai temast Colta.ru kolumnist. Käesoleva raamatu ilmumisajal elab Olga Bešlei Moskvas. Ta on Batenka.ru peatoimetaja, Šveitsi ajakirja Reportagen kaasautor ja tal on oma püsiveerg väljaandes Le Courrier de Russie.

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.