„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

Austria rännu- ja kirjamees geoloog Herbert Tichy armastab seiklusi ning oskab neist jutustada huviäratavalt ja sooja huumoriga. Lugeja tõuseb Himaalajas koos temaga maailma kõrguselt seitsmendale mäele, on šerpade pulmapeos, liigub filipiinide džunglis koos peadeküttidega...

Läbinisti autobiograafiline Rangelt isiklik (Strictly Personal) sisaldab Maughami nauditavaid mälestusi elust oma villas Prantsusmaa Vahemere rannikul Cap Ferrat's vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist, isiklikke muljeid viieteistkümnest esimesest sõjakuust Euroopas, kahekordsest põgenemisest itaallaste rünnaku eest (esmalt oma purjekaga Sara ning hiljem söelaevaga Saltersgate) jpm. Maugham mõtiskleb Prantsusmaa hävingu ja Inglismaa püsimajäämise põhjuste üle II Maailmasõjas (raamatu kirjutamise ajal 1941. a polnud aga sõja saatus veel kaugeltki otsustatud) öeldes just siin välja oma kuulsa ja palju tsiteeritud mõtte: Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse; ja iroonia peitub selles, et kui see on kas mugavus või raha, mida ta kõrgemalt hindab, siis kaotab ta ka selle.