Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

Kogumikus on luulet aastatest 1935-1966. ÕHTU Pilv üle taeva laotas end ja kaste sajab maha, ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha. Viib hämarusse valge tee ja järvelt kostab naeru. Ja paadi viivad üle vee kaks õnnelikku aeru. Sa küsid: "Miks?" ja sinu hing on ikka mitmekihtne. Öö vajub üle metsa ning kõik on nii hea ja lihtne.

KUI MERI KEERAB KYLGE meri keerab teise kylje kaldakivvi poeb vahu heidab nagu sylje liivateri loeb meri räägib madaltämbril viskab kildugi paneb kaane peale ämbril peseb sildugi meri voolib savijalgu prahist vabaneb paadiserva kisub kaldu rannal labaneb meri vaatab yle mere tunneb rahuldust kui on vaja ytleb tere näitab vahul ust meri tihti keerab kylge see on tavastund kaldakivvi viskab sylge see on kavastund

Armas lugeja, poeesia valib ise oma kuulaja ja nägija. Kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad. Nii ta sünnib oma ausas vahetus hetkes, kus on kerkimas nälg vaimutoidu järele, tõugates end täidet otsima ja seda eelkõige iseenda seest. õige magus vili ilmutab end, kui julged päriselt tunnistada kõike nii, nagu ta on. See on avastamise, tervenemise ja muutumise protsess. Aus olemine on üks suuremaid kunste ning oluline väljendusoskus ja kui need kaks omavahel kokku saavad, olles aus poeesia, algab teekond läbi enda hinge teiste hingedeni. Soovin sulle avatud südamega rännakut läbi sõnamaastike, mille äratundmistes võiksime kohtuda, et koos üle ilmaruumi avarduda. Pühendan selle raamatu oma kallile perele, kes on mulle alati toeks olnud ja keda ma lõputult armastan. – Angeelia Pedaja