"Nututa kasvatus" tugineb ühele tähtsale faktile: vanemad tunnevad oma lapsi kõige paremini. See raamat pöörab kasvatuse positiivseks ja elujaatavaks kogemuseks ning pakub toimivaid kasvatus tehnikaid, mida saab vastavalt lapse isiksusele mugandada. Selline lähenemine võimaldab:saavutada kasvatuses koostöö, suhtlemine ja järjepidevusvältida jonnituure ning ennetada virisemistkontrollida enda vihaleida lapse halva käitumise tegelik põhjus ja lahendada probleem

Vasakukäelisusest on tänapäevaks kujunenud suhteliselt normaalne nähtus, mida ei saa kahjuks väita möödunud aegade kohta. Oli aegu, kus vasakukäelisus oli midagi väga vääritut, midagi, mis tuli tingimata ,,ära parandada” ehk ümber õpetada. Raamat annab väikese ülevaate olulisematest vasakukäelisust puudutavatest küsimustest. Millal võime öelda, et inimene on vasakukäeline? Kuidas käelisust määrata? Kas vasakukäelise lapse peaks ümber õpetama paremakäeliseks? Vasakukäelise lapse vajadused lasteaias, koolis. Mida võiks teada vasakukäelise lapsega tegelevad õpetajad? Kuidas toetada peres kasvavat vasakukäelist last lapsevanemana? Mida võiks vasakukäeline ise enda kohta teada enne, kui ta paremakäeliste maailmas ,,lõksu” langeb? Kindlasti ei võistle see kirjutis teaduslike teostega, mida, tõsi küll, vasakukäeliste temaatika kohta eesti keeles eriti polegi. Püüan jagada oma tähelepanekuid, olles ise vasakukäeline ja oma pedagoogiameti tõttu saanud suurepärase võimaluse jälgida vasakukäeliste laste toimetamist ja toimetulekut koolis. Raamatu lõpus on ka kokkuvõte vasakukäeliste küsitluse vastustest (tehtud aastatel 2014-2019). Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,,Aastaring I kooliastme kunstitundides” (2011, Koolibri) ja ,,Teeme ise kaardid tähtpäevadeks” (2015, Pegasus).

Tänapäeva maailmas, kus kuritegevus pidevalt kasvab, on paljud vanemad mures, kuidas kasvatada oma lapsest hea ja korralik inimene. Et kooli ja kiriku mõju on kahanenud, sõltub lapse kujunemine üha enam perekonnast. Brenda Houghton annab arukaid ja selgeid nõuandeid, kuidas saab juba varakult lapsele kasvatusega hea ja kurja eristamist õpetada, nii et see aitaks teda edaspidises elus valikut tegemisel.

Viimastel aastatel on geneetika ja selle mõju inimkäitumisele tõusnud tuntavalt inimeste huviorbiiti kogu maailmas. Käesolevas populaarteaduslikus raamatus tutvustab professor Sir Michael Rutter võimalusi, mil moel võib geneetika mõjutada inimeste käitumist juba lapsepõlvest saati, selgitab geenide toimimisviise ning arutleb ka selle üle, kuidas looduse ja kasvatuse koosmõju annab arengule teatud suuna. Autor on töötanud keskkonna- ja psühhosotsiaalsete uuringute alal ning kahe tausta ühendumisel on ta piisavalt heal positsioonil, et "tõlkida" geneetika spetsialistide kontseptsioone ja avastusi, tehes seda samas tavalugejale arusaadavas keelekasutuses. Raamatu alguses antakse ülevaade geneetika saavutustest tänapäeval ja arutletakse selle üle, miks peetakse geenide ja käitumise teemat nii üllatavalt vastuoluliseks; analüüsitakse eri geenide tekkepõhjusi ja sellega seonduvaid riske; pakutakse ülevaadet, kuidas kasutada kaksikute, perekonna ja lapsendatud laste uuringuid, et määrata geneetiliste ja keskkondlike mõjude suhtelist tugevust indiviidide käitumiserinevustele. Raamatu teises osas analüüsitakse lähemalt geneetiliste ja keskkonnamõjude suhet ning keskendutakse teatud kindlatele geenidele ja nende käitumisele. Tuleb juttu ka kontseptsioonidest ja lähenemistest, mis ei pruugi olla mittegeneetikule tuttavad, kuid needki on kirja pandud lihtsas keeles, hoidudes spetsiifilisest sõnavarast. Lõpetuseks võetakse kokku avastused nende geenide kohta, mis mängivad oma osa vastuvõtlikkuses teatud põhilistele vaimuhäiretele, arutatakse geenide ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse ja koostoime rolli üle, mis on mitmes mõttes terve raamatu keskne küsimus