"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.

Uute suundade rajajana on A. Seppo toonud pöörde raskete luu- ja põletushaigete ravis. Tema teooria ja praktika on tunnustatud paljudes juhtriikides, tema juurest said abi patsiendid eri maadest ja maailmajagudest. Oma ideede elluviimisel oli Seppo sunnitud võitlema kõikvõimaliku vastuseisu ja ükskõiksusega. Ka tema isiklik elu oli keerdkäikuderohke. Nii jätab "Vastuvoolu" eesti kultuurilukku jälje sellest mitmes mõttes erakordsest arstist, teadlasest ja inimesest.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”