Pärast Jaroslav Hašeki surma (1923) otsustas ajakirjanik ja humorist Karel Vanek (1887-1933) lõpetada oma sõbra poolelijäänud teose "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" ning avaldas raamatu Švejki seiklustest Vene sõjavangis (1924). Vaneki fantaasias taaselustunud Švejk on ikka niisama muretult optimistlik, rõõmsameelne ja heasüdamlik krutskimees. Tema heietused kätkevad näilise tobeda lihtsameelsuse varjus elutarkust ja teravat ühiskonnakriitikat. Võtnud ise osa I Maailmasõjast ja olnud Venemaal sõjavangis, oli Vanekil materjali küllaga, mis võimaldas tal luua teravmeelse huumoriga vürtsitatud tõsielupilte sõjaaegsest Venemaast. Ja kui Švejk veel täna meie maailmas ringi käiks ning kui tema terane ja irooniline pilk oma noorusaja vangipõlve tänapäevaga võrdleks, võiks ta oma iseloomuliku leebe naeratuse saatel filosoofilise naeratuse saatel filosoofilise rahuga nentida: "Ei ole midagi uut siin päikese all..."

Populaarne huumorisari "Darwini auhinnad" jätkub jubedate tõsilugudega inimolendite äpardunud ettevõtmistest. Premeerides neid, kes oma tahtmatu lahkumisega genofondi kvaliteeti parandavad, tõestab käesolev osa taas, et mõistus pole mõistuslike olendite seas just laialt levinud. Seekord kohtute šerifiga, kes end kogemata kaks korda tulistas; kindlustuspetturiga, kes rauasae abil oma jala amputeeris; farmeriga, kes kaitseks mesilaste eest pea kilekotiga sulges; mehega, kelle lömastas tema enda raiutud oks, ja paljude teistega, kes oskasid end eriti leidlikult teise ilma saata.

Rohke Debelaki sulest on ilmunud arvukalt romaane, novellikogumikke, luulekogusid, mahukalt tõlketöid ja publitsistikat. Tema sulest ilmunud teoste kogumaht on aukartustäratav, kuid tänu täiuslikult loetamatule käekirjale muutusid tekstid talle endale ja laiemale publikule arusaadavaks alles pärast esimeste personaalarvutite kasutuselevõttu Eesti aladel. Selleks ajaks olid aga endisest teravusest ja loomingulisest sügavusest alles jäänud riismed. Sulest oli ilmunud liiga palju. Hilisemat loomeperioodi jääb ilmestama läbiv soov näha õigust ja tõde ka seal kus midagi näha ei ole. Tõenäoliselt jääb käesolev raamat autori ainukeseks, sest viimasel ajal on tal jälle ainult sulest ilmuma hakanud.

Darwini auhind antakse posthuumselt totral viisil oma rumaluse läbi surma saanud inimestele. Selles raamatus on rohkesti taolisi juhtumeid;nii neid, mille eest on auhind saadud, kui neid, mis sellest napilt ilma jäänud. Igal juhul võib neist traagilis-naljakatest lugudest kindlasti järeldada, et inimlikul lollusel pole piire, ja seda isegi enesehävituse vallas.