Sisu: Kunstielamusi Varssavist, Budapestis, Jälle Visla ääres, Teekonnaleht '73.

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Maire Männik. Eesti legend Pariisis” (23.08.2019–05.01.2020). Maire-Helve Männik (1922–2003) jääb eesti kunstiklassikasse kui skulptor, kes rajas oma karjääri Teise maailmasõja järgsete aastakümnete Pariisis ja oli silmapaistvamaid sel ajal välismaal töötanud eesti skulptoreid. Ta saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas ning USA-s. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse. Vabaloomingus ühendas ta loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist väljakasvanud abstraktsete vormielementidega, mis on ka eesti eksiilkunstis ainukordne. Temast jäi maha arvukas portreelooming ja figuratiivne plastika, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid, bareljeefid ja medalid. Märkimisväärne osa tema skulptuuri- ja medaliloomingust on seotud Eestiga. Sinna kuuluvad Marie Underi, Anton Hansen Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedal ja Pariisi Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.

Käesolevas raamatus on huvi keskmes Teise maailmasõja järgsete kümnendite eesti maalikunst. Kumu kunstimuuseumi näitusel "Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel” (22.01.–01.05.2016), millega raamat kaasneb, on eksponeeritud ka sama perioodi läti ja leedu kunst. Kõnealuse perioodi Baltimaade maalikunsti üldpildis on stalinistlikule impressionismile omaste hoiakutega loomingul kaalukas positsioon, kuna see andis – olgugi et paljuski illusoorse ja piiratud – eneserealiseerimisvõimaluse kunstnikele, kes olid kujunenud 1930. aastate hilisimpressionistliku, nn Pariisi-kooli mõjusfääris ning seisid ühtäkki silmitsi totalitaarse riigi kunstipoliitikaga.