Vaid vähesed väljamõeldud maad on vallutanud inimeste südame ja kujutlusvõime samamoodi nagu imepärane Ozi maa. Vähemalt neli põlvkonda lapsi ja täiskasvanuid on tundnud ühtviisi rõõmu Ozi armastatud elanike imeliste seikluste üle. L. Frank Baumi 1904. aastal esimest korda ilmunud "Imepärane Ozi maa" on lugu Tipi-nimelise poisi imetabastest seiklustest teekonnal läbi Ozi paljude maade. Siin kohtub ta meie vanade sõprade Hernehirmutise ja Plekkmehega, aga leiab ka uusi sõpru – Jack Kõrvitsapea, Saepuki, Ülisuurendatud Vingermardika ja hämmastava Tragidiku. Lugu sellest, kuidas nad nurjavad õela nõia Mombi kurjad plaanid ning võidavad kindral Jinjuri ja tema neidudearmee mässu, on tänapäeval niisama põnev kui siis, mil see ligi sada aastat tagasi esimest korda ilmus.

Floriani isa on murdvaras. Florian teab, et see on ohtlik amet ja isa võib vangi sattuda, kui ta vahele jääb. 12-aastase Floriani jaoks on elu seni olnud nagu päti ja võmmi mäng. Ühel päeval saab ta aga sõbraks Juliaga, kelle eest perekonna saladusi varjata on juba võimatu

Kuidas mutte maa peale meelitada? Mis saab hambapastast, kes oma majast välja roomab? Kuidas pildistada sääske? Kas suve on võimalik purki toppida? Kellele kinkida oma vanad piimahambad? Kes peidab end vastlakukli kostüümi sees? Kuidas pilv jaanitulel käis? Mida teha siis, kui tikker soovib sinuga abielluda? Millise loomaga sarnaneb hapukurk? Mis on lohe lemmiktoit? Neile ja veel paljudele küsimustele leiab vastuse raamatust "Kampsun ja päike".

Lapsed ja vanaema jäid keset platsi seisma ja muudkui vahtisid. Kõrgel õhus keerlesid inimesed aina ratasringi suure karusselli peal. "Oih sa heldus!" ütles vanaema. "Selle peal pole ma veel tiirutanud. Aga neil paistab seal mõnus olevat." Seal oli ka niisugune karussell, mis käis ringi all nõlvaku jalamil. Sellel karussellil olid mänguhobused, ilusad autod, lõvid ja luiged, kus sai peal istuda. Isa aga vaatas vaid neid, kes olid kõrgel üleval. "Ema, sellest on palju aega möödas, kui me niisuguse karusselliga sõitsime," ütles ta. "Minu meelest me peaksime kord proovima." Ema raputas algul pead, kuid isa ei andnud nii kergesti järele. Lõpuks sai ta ema oma nõusse ning Maren ja Martin läksid neile järele, sest ka neil oli isu õhusõitu teha. Kui aga ema ja isa ja teised kaks olid karussellile istunud ning see aegamööda pöörlema hakkas, märkas neid Morten Pesamuna. Talle ei meeldinud sugugi, et tema ema sõidab sel kombel õhus ringi. Teda haaras õudne hirm. Ta istus maha ja hakkas kisendama, kuid karussell ei jäänud sellepärast seisma.