1991. aasta jaanuarikriis Leedus ja Lätis vallandas sündmusteahela ka Eestis. Just selle kriisi tulemusel lõi vabariigi valitsus alternatiivse sidesüsteemi ja oma salajase sidekeskuse. Et telefoni- ja raadiosidet hoiti Moskva keskvõimu ja KGB erilise kontrolli all, tuli Eesti valitsusel teha ettevalmistusi oma sidesüsteemide loomiseks eriti suure saladuskatte varjus. Juuliks olid Toompea lossi pööningule paigaldatud vajalikud antennid ja valitsuse salajane raadiosidekeskus võis alustada ööpäevaringset tegevust. Sealt rajatud salajased telefoniühendused valitsuse sidekeskusega Kosel ja Rapla sidesõlmega andsid väljapääsu üle-eestilisse telefonivõrku. Valitsus ei unustanud ka elektroonilisi kommunikatsioonikanaleid. Toompealt suundus salajane liin Tallinna teletorni Vikerraadio saatjasse, mis lubas vajadusel kasutada otse-eetrit. Pika Hermanni torn sai Eesti Raadio ja ETV varusaatjad. Ettevalmistused käisid saadete jätkamiseks konspiratiivkorteritest. Mõnigi plaan jäi veel paberile, sest Eestist möödus kriis kardetust leebemini, osa plaanidest läks aga käiku sama aasta augustis. Noil päevil ei teadnud keegi, mis võib juhtuda homme, juba täna mõne tunni pärast...

Eesti ajakirjanduse algus aastatel 1766-1857.

"Oleviku minevikud" on 2004. aastal ilmunud "Ajaloolase käsiraamatu" edasiarendus. Oleviku uued globaalsed väljakutsed on avaldanud oma mõju ka ajaloomõttele ja minevikukäsitlusele, sest möödanikku mõõdetakse ikka oleviku mõõdupuuga. Iga uus põlvkond toob kaasa uusi metodoloogilisi arusaamu. See omakorda teisendab vahekordi akadeemilistes positsioonides, mida võidakse tõlgendada kriisina ajalooteaduses. Ajaloo ja poliitika seos ei võimalda ajaloolasel sulguda elavandiluust torni. Sageli peab ta võtma seisukoha "konflikteeruvate minevikkude" suhtes, kaitsma akadeemilist vabadust ja humanismi. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus lähiajalugu Ida-Euroopas väga aktuaalseks, sellel on tugev poliitiline värving ja välispoliitiline dimensioon. Ebareaalsest "ajaloo lõpu" ideest loobumine on tekitanud arutelusid "ajaloo tagasipöördumisest". Kogu maailmas püütakse olevikku seletada politoloogiliselt mõistetud mineviku varal, kõneldakse ajaloo kordumisest ja õppetundisest, mida jagavad ohtralt nii meedia kui ka populistlikud poliitikud ja arvamusliidrid. Ajaloolaste ja mõnede intellektuaalide vastuseis ajaloo varjamatule ärakasutamisele ei muuda asjade seisu.

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.