Südamlik raamat unistustest ja neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist aga on oma unistuste maailm, mis on neile niisama tõeline ja vajalik nagu igapäevane elugi. Siin tuleb ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi.

Sisukord: -Doomino. Hõberebase elulugu; -Telder mustang; -Liivamäe hirve jälil; -Bingo. Lugu minu koerast; -Lobo. Currumpaw´ kuningas; -Wully. Lugu kollakast krantsist; -Hõbetäpp. Lugu mustast varesest; -Punakrae. Lugu Doni oru kaeluspüüst; -Monarh. Tallaci karuhiiglane; -Winnipegi hunt; -Agulikass; -Poiss ja ilves; -Snap. Lugu bullterjerist; -Väike sõjaratsu. Lugu rohtlajänesest; -Arnaux. Kirjatuvi elu kroonika; -Tänavalaulik. Isavarblase seiklused; -Tito. Lugu koiotist, kes õppis elu tundma; -Miks tihased kord aastas aru kaotavad; -Karupoeg Johnny; -Chink; -Järelsõna; -Nimede ligikaudne hääldamine.

Raamatu tegevus leiab aset Inglismaal ühes keskklassi peres, kus lapsi hakkab hoidma salapärane ja võluv Mary Poppins. Tema on see, kes oskab iga tüütu kohustuse lõbusaks mänguks muuta ja igast päevast põneva seikluse teha. Mary Poppinsil on haruldane võime imesid välja kutsuda ja teisi inimesi neisse uskuma panna. Tema teab, et "igaühel on o m a Muinasmaa". Tuleb vaid sellesse maailma uskuda, siis võib igas asjas midagi erilist ja muinasjutulist näha. Käesolevasse raamatusse on koondatud kolm juttu kuulsast lapsehoidjast Mary Poppinsist: lisaks nimijutustusele (1937) veel "Mary Poppins tuleb tagasi" (1968) ja "Mary Poppins avab ukse" (1967).

Sõitsin ratsa, mis on mõnusaim viis reisimiseks, kui ainult ratsanikul ja ratsul natuke veab. Nii ei ole riski mõne viisaka postijaamaülemaga kahevõitlusesse sattuda ega tarvitse karta, et janune postipoiss sind igasse teeäärsesse kõrtsi tirib. Riides olin üsna kergelt, ja see hakkas mulle muret tegema seda enam, mida kaugemale kirdesse ma jõudsin. Te võite nüüd ette kujutada, kuidas pidi ennast niisuguses karmis kliimas tundma too vaene vanamees, kelle leidsin ühel Poola lagendikul vinge kirdetuule käes abitult ja värisedes lamamas ja kellel polnud peaaegu millegagi oma paljast ihu katta. Mul hakkas vaesekesest hirmsasti kahju. Ehkki mul endal juba süda rinnus jäätus, laotasin oma reisimantli talle peale. Äkki kostis taevast hääl, mis mu heateo ülimalt kõrgeks kiitis, hüüdes: "Võtku mind kurat, mu poeg, kui ma selle sulle tasumata jätan." Ma ei teinud sellest eriti välja ning ratsutasin edasi, seni kui öö ja pimedus mu peale langesid. Kuskil polnud ühtki küla kuulda ega näha. Kogu maa magas lume peidus ja ma ei teadnud teed ega rada. Ratsutamisest väsinud, ronisin viimaks sadulast maha ja sidusin oma hobuse lume seest väljaulatuva teravaotsalise puutüüka külge. Kindluse mõttes torkasin püstolid kaenla alla, heitsin samasse lähedale lumme pikali ning uinusin sellesse surmaunne, et ärkasin alles päise päeva ajal.