Võib öelda, et kurbus on tagurpidi jutustatud armastuslugu. Või siis, et armastus ja selle kaotus on sama mõõtu. Kas ei mõelnud sellist võrrandit välja üks romantiline füüsik? Või peaks selle sõnastama nõnda: kujutlege lumekuuli ning selles kuulikeses tillukest lumme mattunud maja. Kujutlege, et tillukeses majas voodiserval istub naine ja raputab lumekuuli ja selles lumekuulis on tilluke lumme mattunud maja, kus on naine, ja too naine seisab köögis ja raputab veel ühte lumekuuli ja selles lumekuulis ...

Rangesse inglise pansioni tuleb teisi hämmastav Victoria Raven. Ta koob prohvetlikult saatusekangast kolmele ilusale endaga rahulolevale sõbratarile. Igaühele neist ennustab ta suurt tulevikku: Jessist saab kuulus kunstnik, Gwynnethist tippmodell, Catriona saavutab fantastilist edu ja õnne südamevalu hinnaga. Ent ennustus ütleb ka, et nad kohtuvad uuesti 20 aasta pärast ja siis üht nendest enam ei ole. Kakskümmend aastat hiljem on suurem osa Victoria ennustusi täitunud. Kooliõed on sädelevas luksuse- ja võimumaailmas saavutanud kõike, mida rikkus saab anda ning kirg pakkuda. Nüüd, mil need vaprad, ent haavatava südamega naised ootavad kardetud taaskohtumist, jõuavad nad arusaamisele, et kõigel on oma hind ja kogu maailma raha ja iluga pole võimalik osta armastust.

Judith (35 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega, kes talle rahvahulgas kanna peale astub. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Esialgu naudib Judith seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidevad armutõotused koormavaks muutuma, intensiivne andumus kipub lämmatama. Judith tunneb, et on nurka surutud, ahistatud ja pideva kontrolli all. Kõik katsed meest oma elust välja tõrjuda nurjuvad, Hannes järgneb talle unenägudessegi, ja kui Judith ärkab, ootab teda juba jälle, et teha talle meeldivaid üllatusi…

Anna pole haige, aga võiks sama hästi olla. Kolmeteistkümnendaks eluaastaks on ta üle elanud lugematuid operatsioone, vereülekandeid ja süste, et tema vanem õde Kate saaks võidelda leukeemiaga, mis on teda lapsepõlvest peale vaevanud. Eostamiseelse geneetilise diagnoosi tulemusena sündinud Anna loodi Kate’ile luuüdidoonoriks – elu ja roll, mida Anna kunagi pole kahtluse alla seadnud… kuni tänaseni. Sarnaselt enamiku teismelistega hakkab Anna huvi tundma, kes ta tegelikult on. Aga erinevalt enamikust teismelistest on ta end alati määratlenud oma õe kaudu – ja Anna teeb otsuse, mis enamiku jaoks tundub mõeldamatu, otsuse, mis rebib tema perekonna koost ja millel võivad olla saatuslikud tagajärjed tema armastatud õe jaoks. "Oma õe hoidja" uurib, mida tähendab olla hea lapsevanem, hea õde, hea inimene. Kas on moraalselt õige teha kõik võimalik lapse elu päästmiseks, isegi kui see tähendab teise lapse õiguste rikkumist? Kas otsing oma tõelise mina leidmiseks on seda väärt, et endast halvemini arvama hakata? Kas järgida oma südant või lasta teistel end juhtida?