Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.

Raamat sisaldab kaks W. B. Yeatsi novellitsüklit: «Punane Hanrahan» ja «Salajane Roos». Autor, kes on iiri kirjandusliku uuestisünni suurimaid kujusid, käsitleb neis peamiselt romantilisi vanakeldi rahvaluule motiive. Üksikud jutustused esimeses tsüklis on põimitud tervikuks peakuju, rändlauliku Owen Hanrahani isiku abil, kuna teises tsüklis on siduvaks elemendiks kandev idee. Sündmustik areneb lihtsa iiri taluelu taustal ja tegelasteks on loomutruult joonistatud maainimesed. Sellesse realistlikku olustikku süstib aga luuletaja suure annuse oma rahva mütoloogiat, pärimusi ja usku üleloomulikesse jõududesse. Yeats´i keel ja stiil, hoolimata näilisest lihtsusest, on sügavalt lüürilised ja imeliselt haaravana mõjub tema jutustamisel see lihtsate, ebausklike, ilumeelsete inimeste meile tundmatu ja isegi võõras maailm.

Romaaniga «Tuletorni juurde» (1927) tõestas Woolf oma kuulumist 20. sajandi parimate romaanikirjanike hulka. Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. «Tuletorni juurde» on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks. Virginia Woolf (1882–1941) sündis Inglismaal Londonis. Woolf, kellest on kirjutatud palju biograafiaid, oli väga omalaadne ja vastuoluline kirjanik ning esseist. Teda on iseloomustatud kui intelligentset, säravat ja vaimukat seltskonnadaami, keda kimbutasid sagedased haigushood. Oma teostes kajastab kirjanik äärmise tundesoojusega naiste käitumismotiive ja suhtumist elutee käänakuisse.

Kolmeteistkümneaastane Emma satub pärast vanemate surma internaatkooli. Seal kohtub ta esmakordselt oma vanaemaga, kes ta enda juurde elama võtab. Vanaema on kummaline erak, justkui nõid, kes jagab oma kodu kadunud abikaasa vaimuga, oskab kohvipaksult tulevikku ennustada, valu ära võtta ja vaenlaste mõtteid kontrollida. Tasapisi hakkab aga tüdruku silme ees lahti rulluma vanaema lugu, tema traagiline minevik, mida varjutavad teise maailmasõja aegsed traumad, holokaust ja kommunistlik režiim.